Nazca müstilised hiigeljoonistused moodustavad lausa labürindi
Tulnukate maandumisradadega siiski vist tegemist ei ole, kuid teadlased murravad ikka veel pead, miks üks tagasihoidlik indiaanitsivilisatsioon pidi valmis meisterdama midagi niivõrd kõrgelennulist - joonistused, mida on võimalik näha vaid kõrgeimast mäetipust või veelgi parem, taevast.
Nazca kõrb asub praeguses Lõuna-Peruus, ja meie ajaarvamise viiendast kaheksanda sajandini asus sealkandis üsna kaugele arenenud tsivilisatsioon - mis küll väidetavalt ilmastikunähtuse El Niño mõjutusel lõpuks välja suri ja kõrbe eest taganes.
Oma pärandina jätsid nad aga tänaseni maastikus selgelt nähtavad hiigeljoonistused - teadusliku terminiga geoglüüfid - mida on võimalik selgelt näha vaid taevast. Tänapäeva maailmale avastas need jooned alles 1927. aastal Peruu arheoloog Toribio Mejia Xesspe, naabruse mäetipust alla vaadates.
Kuna niivõrd mastaapseid joonistusi kuidagi seletada ei saadud, hakati hiljem arvama, et nende joonistajad pidid tulema mõnelt teiselt planeedilt - ükski indiaanlane ju nii kõrgel käinud ei olnud, UFO-teemalistes artiklites on kõrduvalt väidetud, et Nazca joonistusi pidid tegema tulnukad. Suurim neist hiigeljoonistustest on ligi 300 meetrit pikk pelikan.
Nazca kultuur on küll tänaseks tunnustatud fakt ja tulnukaid nende keskel teadaolevalt siiski ei elanud. Detsembrikuises ajakirjas Antiquity leiti aga nendele meistriteostele veel üks uus tõlgendus.
Kaks Briti arheoloogi otsustasid nimelt asjale seletust otsida võimalikult algsete meetoditega - neid läbi jalutades. Tegemist on küll ligi 220 ruutkilomeetrise alaga, aga selleks et aru saada kuidas hiigeljoonistuste tegijad neid ise nägid, pidigi loobuma kõikidest aerofotodest.
Nad jalutasid 150 päevaga maha kokku 1500 kilomeetrit, ja jõudsid järeldusele, et vähemalt osa neist joonistustest kujutas endast lausa labürinte.
Ja võib oletada, et inimesed ei olnud isegi mõeldud nendes ekslema, pigem oli nad ehitatud jumalatele või vaimudele. Aga ka see on puhas spekulatsioon.
