NASA rammis kaks gravitatsioonisatelliiti Kuul vastu mäge

USA kosmoseagentuuri NASA gravitatsiooni kaardistavad satelliidid Ebb ja Flow lõpetasid oma missiooni Kuul. Mõlemale anti käsk rammide kaks kilomeetrit kõrget mäge Kuu kaugetel põhjaaladel. Tahtlik hävitamine väldib kontrollimatu maandumise võimalust ajaloolise tähtsusega kohtadesse, nagu näiteks Apollode maandumispaigad.

NASA süvakosmose raadiootsingusüsteem kinnitas satelliitide signaali kadumist enne kella 00.30 Eesti aja järgi, vahendab BBC News.

Hiljem teatati, et kokkupõrkepaik nimetatakse USA esimese naisastronaudi Sally Ride'i järgi, kes suri sel aastal.

Kaksiksatelliidid saatsid oma märtsis alanud missiooni käigus Maale märkimisväärseid andmeid. Nende kaardid vaevumärgatavate variatsioonide kohta Kuu pinna gravitatsioonis võivad planeediteaduses muuta paljutki.

„Ebb ja Flow eemaldasid Kuult loori ja selle loori eemaldamine võimaldab teha veel paljudel tulevastel aastatel avastusi selle kohta, kuidas Kuu tekkis ja arenes,“ ütles professor Maria Zuber Massachusettsi tehnoloogiainstituudist.

Satelliidid rammisid Kuul asuva mäe külge teineteisest kolme kilomeetri kaugusel 30-sekundilise vahega. Mäetipp, mis asub 75. põhjalaiuskraadil Goldschmidti kraatri lähedal, oli sel ajal pimeduses.

Missiooni abil on saadud parima resolutsiooni ja kvaliteediga globaalne gravitatsioonikaart kõigi päikesesüsteemi planeedilaadsete taevakehade hulgas, kaasa arvatud Maa.

Gravitatsioonierinevused, mida satelliidid mõõtsid, on Kuu massi ebaühtlase jaotumise tulemus.

Ilmsed näited Kuu pinnal on suured mäeahelikud või sügavad kraatrid, kuid isegi Kuu sisemuses on kivimid paigutunud ebaühtlaselt, nii et mõned piirkonnad on tihedamad kui teised.

Suur osa satelliitide andmetest on veel analüüsimata, kuid teadlased on juba saanud mõningaid elevust tekitavaid uusi vihjeid Kuu struktuuri ja ajaloo kohta.

„Üks suuremaid tulemusi on see, et me oleme avastanud, et Kuu koor on palju õhem kui me seni arvasime ning paar suurt kokkupõrkebasseini ulatuvad ilmselt Kuu vahevööni, mis on väga kasulik Kuu nagu ka Maa ehituse mõistmisel, sest me arvame tegelikult, et Maa vahevöö on samasuguse ehitusega kui Kuu vahevöö,“ ütles professor Zuber.

Gravitatsiooniandmed näitavad ka, et Kuu pealmised kihid on palju enam purustatud kui varem arvati. Need pulbriks jahvatatud ja poorsed materjalid annavad tunnistust brutaalsest pommitamisest, mida Kuu pidi taluma oma olemasolu esimese mõnesaja miljoni aasta jooksul.

Lisaks sellele leidsid Ebb ja Flow tõendeid suurtest laavaga täidetud lõhedest kohe selle purustatud pinna all.

Need mõnikord mitusada kilomeetrit pikad lõhed ulatuvad ilmselt sügavale Kuu sisemusse ning võivad anda tunnistust Kuu ajaloo varasemast ekspansioonifaasist, kui kuum taevakeha paisus, enne kui maha jahtus ja kokku tõmbus.

Andmed võivad olla otsustava tähtsusega teooriatele Kuu tekke kohta. Domineeriv teooria on see, et miljardeid aastaid tagasi toimus kokkupõrge Maa ja Marsi-suuruse objekti vahel, millest vabanes materjali kosmosesse ja mis lõpuks muutus tuttavaks taevakehaks, mida me praegu taevas näeme.

Mõned teadlased on aga väitnud, et Maal võis kunagi olla kaks kuud, mis hiljem ühinesid. Ebbi ja Flow' andmed võivad selle teooria aga kummutada.

„Me oleme otsinud tõendeid teise kuu kohta ega pole näinud ühtegi Kuu sisestruktuuri arvatavat omadust, mis oleks kooskõlas teise kaaslase teooriaga,“ ütles Zuber. „See iseenesest ei välista praegusel hetkel seda teooriat.“