Tallinna keskaegsed kaupmehed oskasid pidutseda
Kuna peoatmosfäär ja alkoholi pruukimine loovad soodsa pinnase enesekontrolli nõrgenemiseks, leidub Suurgildi põhikirjas ehk skraas palju sätteid selle kohta, kuidas pidi end pidudel või niinimetatud jootudel üleval pidama ja milliseid karistusi keeldudest üleastumine endaga kaasa tõi, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Nimetagem siin vaid mõnda. Jootudest osavõtt oli gildide liikmetele kohustuslik. Seetõttu tuli neil, kes olid jootude ajal linnas, ent kohale ei ilmunud, trahvi maksta.
Vabandavateks asjaoludeks loeti vaid haigust, kõrget iga ja pankrotistumist, ent kõigil neil puhkudel oli gild valmis ulatama abikäe: vanadele ja haigetele saadeti õlut koju, vaesunud liikmed võisid teatud aja jooksul jootudest tasuta osa võtta.
Kui talvised peod olid mõeldud vaid Tallinna kaupmeestele endile ja valitud külalistele, siis suvistest pidudest sai osa ka linnarahvas.
Suurgildi hoones, kus praegu asub ajaloomuuseum, on 19. sajandist pärit maalil kujutatud maikrahvi pidustusi ehk teisisõnu suvekuninga valimisi nii, nagu tollane ideaal ette nägi – võitjaks on noor nägus mees. Tegelikkuses valiti võitja pigem rahakoti järgi, sest maikrahvil tuli suurele hulgale inimestele välja teha.
Jooma pidi viisakalt ja gildi õllesse tuli suhtuda lugupidamisega. Kes valas maha nii palju õlut, et ei suutnud loiku jalatallaga katta, pidi maksma trahvi. Sama ootas sedagi, kes lõi teisel õllepeekri käest, läigatas õlut kaaspidutsejale silma või valas seda kellelegi pähe.
Kes jäi gildisaalis pingile magama, seda karistati. Kes jõi nii palju, et hakkas oksendama, pidi samuti kukrut kergendama. Siiski olenes karistus sellest, kus tegu toime pandi: kui oksendati gildimajas, tuli välja käia 1 mark, kui aga tänaval, jäi see oma südametunnistuse asjaks.
Palju muret valmistas gildile peekrite lõhkumine jootude käigus. 1480. aastal lisati skraasse säte, et kes lõhub peekreid, olgu tegu gildivenna, mustpea või kellega tahes, peab maksma 1 veeringu trahvi iga lõhutud nõu kohta.
Seda, et murel oli alust, näitab muljetavaldav "saavutus" 1518. aastast, kui üks Mustpeade Vennaskonna liige peksis papagoijootudel puruks koguni 24 peekrit.
Pidutsejatel oli keelatud üksteist solvata. Kõige hullem oli teist sõimata vargaks või hoorapojaks või kasutada muid au pihta käivaid väljendeid. Sõnelus võis omakorda viia füüsilise arveteklaarimiseni.
Jällegi sõltus karistus sellest, kas kaklus leidis aset gildisaalis (siis oli trahv suurem) või eeskojas või tänaval (sel juhul oli trahv väiksem).
Ei gildivendadel ega külalistel polnud õigust gildimajja kaasa võtta relvi. Sellest paraku korra tagamiseks ei piisanud, sest igaühel oli ju olemas isiklik nuga, mida kasutati söömisel.
Solvamise ja füüsilise arveteõiendamise kohta on Tallinna Suurgildi skraas ehk põhikirjas toodud järgmised punktid:
§ 10. Kui mõni gildivend kohtleb teist gildis halvasti ja ütleb talle tõsiselt mõeldes kurje sõnu, peab ta selle eest maksma ½ marka hõbedat trahvi.
§ 11. Kui mõni gildivend lööb teisele gildis vastu kõrvu, peab see, kes seda teeb, andma trahviks 2 marka hõbedat. Kui ta lööb teda eeskojas, peab ta trahviks andma 1 marga hõbedat.
§ 12. Kui külaline rikub gildis korda, peab tema võõrustaja selle hüvitama, kui aga korda rikub sulane, peab tema isand tema eest trahvi maksma.
§ 14. Kui mõni gildivend tõmbab gildis teise vastu noa välja, peab ta selle eest trahvi maksma 3 marka hõbedat.
§ 18. Kui mõni gildivend lööb teise surnuks, mille eest Jumal hoidku, peab ta lisaks kohtule ja surnu sõpradele makstud hüvitusele maksma gildile 3 Riia marka trahvi.
Kuigi iga süüteo eest oli ette nähtud kindel trahv, on skraas mõnikord lisatud, et süüdlasele võib ka armu heita. See puudutas mõistagi vaid väiksemat sorti üleastumisi, näiteks õlle pritsimist; seevastu raskemaid patte, nagu pussitamine, tuli karistada täie rangusega.
Tähelepanu väärib seegi, et karistuse määr olenes süüaluse ja ohvri positsioonist gildis. Kui lihtliige sooritas pahateo gildi vanema ehk oldermanni suhtes, oli trahv selle teo eest neli korda kõrgem kui tavaliselt; kui ta sooritas pahateo kaasistuja suhtes, oli trahv kolmekordne, ning kui peokorraldaja suhtes, siis kahekordne.
Samas kehtis reegel, et kui oldermann sooritas süüteo, oli tema trahv neli korda suurem, kui oleks sama teo eest olnud lihtliikmel, kaasistujal kolmekordne ning peokorraldajal kahekordne. See näitab, et gildi juhid pidid tavaliikmetele igati eeskujuks olema: kui kõrge positsiooniga isik juhtus libastuma, oli tema karistus seda suurem, mida tähtsam tema ametipost.
Muide, Tallinna Suurgildi hoone keldris asus kartser, kuhu jootudel sobimatult käitunud gildivennad ja külalised viidi oma tegude üle järele mõtlema. Arvatavasti oli tegemist rautatud puupuuriga, mida 16. sajandil kutsuti lihtsalt vangipakuks, 17. sajandil aga neitsiks (niisugune oli keskajal paljude piinariistade nimi).
