AINULT DELFIS: Katkend raamatust, mis kirjeldab Hitleri põgenemist Argentinasse, III osa
PUNASED SIGNAALLAMBID ääristasid 730 meetri
pikkust puiesteed, kus sõdurid koristasid lennukitükke ja täitsid
pommilehtreid.
Kell 3.00 28. aprillil 1945 süüdati lambid ja hetk hiljem peatus Junkers Ju 52 kohmakalt vähem kui 90 meetri kaugusel pargitud sõidukitest. Luftwaffe üksusele Kampfgeschwader 200 kuuluv õhusõiduk oli kõigest nelikümmend minutit tagasi tõusnud õhku vihmamärjalt Rechlini lennuväljalt. Rechlin oli pikka aega olnud Luftwaffe peamiseks uue varustuse testimise väljaks, kuid sõja lõpunädalatel kasutati seda vähemtähtsatel eesmärkidel.
Tegu oli ühega mitmest asukohast, mida kasutas “pommitajate eskaader 200”
– sihilikult eksitav tiitel salajasele õhujõudude erioperatsioonide
üksusele, mida käsutas 15. novembrist 1944 kõrgelt autasustatud
pommituslennuki piloot, ooberstleitnant Werner Baumbach.
Hohenzollerndammil maandunud Ju 52 juhtis kogenud
lahingupiloot ja lennuõpetaja Peter Erich Baumgart, kellele oli
omistatud paralleelselt SS-kapteni auaste. Veidral kombel oli
Baumgart kuni 1935. aastani olnud Briti kodakondsusega lõunaaafriklane.
Mainitud aastal lahkus mees kodumaalt, perekonnast ja
sõpradest ning muutis rahvust, et liituda vastloodud Luftwaffega.
1943. aastal suunati Baumgart tavapäraste kohustuste juurest KG
200 eelkäijaks olnud üksusesse. 1945. aastaks suutis mees salajastel
missioonidel juhtida oskuslikult erinevaid lennukeid ja teenis oma
usaldusväärsusega Raudristi 1. klassi ordeni.
Hetk pärast Ju 52 maandumist pööras Baumgart lennukinina
ümber ja reisijad astusid pardale. Lennuk viibis maapinnal vähem
kui kümme minutit. Baumgartil oli käsk lennata Taani piiri lähistel
Põhja-Saksamaalt läbi voolavast Eideri jõest 44 miili kaugusel asuvale
Tųnderi lennuväljale Taanis. Õnneks oli vihmasadu nende lahkumise
hetkeks vähemalt ajutiselt lakanud. Baumgart lükkas gaasihooba
edasi ja vana “Tante Ju” – “tädi Judy” – veeres logisedes ja värisedes
mööda lapitud rada, kuni sai rattad maapinnalt lahti. 3048 meetri
kõrgusele jõudmiseks kulus kümme minutit, misjärel Baumgart
seadis lennukinina otse ja Junkers jätkas reisi tasasel kiirusel
212 km/h. Piloodil polnud pardalviibijate isikutest aimugi enne, kui
nad olid juba õhku tõusnud ja reisijad kiivrid peast võtsid. Baumgart
teadis, et päikese tõustes hakkavad teda ohustama vaenlase lennukid,
ja ta palus kaaspilooti ümbruskonnal silma peal hoida. Põgenike jaoks
oli oluline lennata pimeduses madalal kõrgusel piisavalt kaugele, et
vältida samal kõrgusel lendavaid liitlasvägede pommitajaid saatvaid
hävituslennukeid. Rechlinis oli mehele lubatud vähemalt seitsme
Messerschmitt Bf 109 hävitaja kaitset terve reisi vältel, kuid neist
polnud tol hetkel märkigi.
Baumgart väitis hiljem, et ta lendas ringiga läbi Magdeburgi Berliini
lääneossa ja sealt mööda Läänemere rannikut põhja. Mehe õnn ei
jätnud teda maha ja põgenikud ei kohanud reisil ühtegi liitlasvägede
lennukit, maandudes 29. aprillil lõpuks Tųnderis, endises Saksa
keisririigi tsepeliinide baasis. Maapind oli kaetud lennukivrakkidega –
neli päeva varem olid seda ja Flensburgis asuvat baasi pommitanud
486. “New Zealand” eskaadri kuuluvad kuningliku õhuväe Tempest
pommitajad ning hävinud oli 24 maapinnal viibinud lennukit. Pärast
mootorite seiskamist ja neid oodanud meeskonna lähenedes märkas
Baumgart maapinnal vähemalt kuut Bf 109 rusu – nad olid leidnud
lubatud saateüksuse. Baumgart vabastas turvavöö ja võttis kiivri
peast. Lennuki tagaosas oli kuulda väljuma valmistuvate reisijate
askeldamist, nad olid võtnud kaasa väga vähe pagasit. Ta tõusis
istmelt ja läks lennuki tagaossa, andes Hitlerini jõudes innukalt au.
Füürer astus sammu ettepoole ja surus mehe kätt ning Baumgart
tajus üllatusega, et tema kätte libistati paberitükk, mille ta hilisemaks
uurimiseks pluusitaskusse pani. Ta jälgis, kuidas ootemeeskond
lennukiukse väljastpoolt avas ja Hitler, Eva Braun, tema õde Ilse,
Hermann Fegelein, Joachim Rumohr ja viimase naine õhusõidukist
välja ronisid.
Kapten Baumgart saadeti nende väidete esmakordsel esitamisel Associated
Press’ile ja teistele ajakirjanduslikele väljaannetele psühhiaatrilisse ekspertiisi.
Pärast vaimselt terveks kuulutamist kordas ta sama lugu ka Varssavi
kohtus. 1951. aastal vahi alt vabaks saanud mees haihtus kui tina tuhka.
Friedrich von Angellotty-Mackensen, kahekümne nelja aastane
Leibstandarte Adolf Hitler SS-leitnant, väitis olevat Hitlerit Tųnderi
lennuväljal näinud. 27. aprillil valitsuskvartalit kaitstes haavata
saanud mees ja tema kolm kaasvõitlejat, sealhulgas nende ülemus
SS-leitnant Julius, olid sattunud ühele viimastest Berliinist väljunud
meditsiiniabi lennukist. Palavikus ja deliiriumis vaevlev Mackensen
ei mäletanud isegi oma asukohta lahkumise hetkel. Ta meenutas
kanderaamil lamamist hämaralt valgustatud lennukikabiinis ja end
vett palumas. Tųnderis, kus ta pidi mitmeid päevi ootama, kanti
mees lennukist välja ja asetati maapinnale. Ühel hetkel kuulis
Mackensen kedagi ütlemas: „Füürer tahab veel viimast korda sõna
võtta.” Ta liikus lähemale ja heitis uuesti pikali, seljakott padja asemel
pead toetamas. Hitler kõneles umbes veerand tundi. Ta rääkis, et
admiral Karl Dönitz on ülendatud Saksa vägede ülemjuhatajaks ja
alistub peatselt tingimusteta liitlasvägedele; samas puudusid Dönitzil
volitused alistumiseks Nõukogude Liidule. Kõne lõppedes andis
kokkukogunenud rahvahulk – keda oli Mackenseni hinnangul kokku
enam kui sada inimest – füürerile au, misjärel Hitler hakkas haavatute
vahel liikuma ja nende käsi suruma – ta surus ka Mackenseni kätt,
kuid mehed ei vahetanud ühtegi sõna. Eva Braun seisis samal ajal
lennuki kõrval, millele Hitler kätesurumise lõppedes ronis ja mis
seejärel õhku tõusis.
Siitpeale ei juhtinud Junkersit enam kapten Baumgart, kes
oli saanud käsu lennata tagasi Berliini edasiseks evakueerimiseks.
Pihkulibistatud paberitükk osutus aga Hitleri poolt isiklikult
kirjutatud tšekiks 20 000 riigimargale Berliini pangas. Füüreri lennuk
naasis umbes tunni aja pärast ja heitis lennuväljale sõnumikarbi, mis
peitis endas lühikest teadet Hitleri kaaskonna edukast maandumisest
rannikul. Hitleri lend Tųnderist Travemündesse Lübeckist kirdes
Saksa rannikul võttis Ju 52-l aega nelikümmend viis minutit. Neid
ootas ees ooberstleitnant Werner Baumbach, Luftwaffe KG 200
ülem.
