Nikon Coolpix S800c: kas maailma esimene nutiseebikas õigustab oma eksistentsi?
Miks on meile vaja tahvelarvutit? Või saaksime elada üksnes tahvelarvutiga? Kui suur tahvelarvuti on see "õige"? Milline kasutajaliides peaks olema opertasioonisüsteemil? Kas kogu operatsioonisüsteem ei peaks üldse pilves elama? Olgugi, et osa nendest küsimustest on tekkinud tänu turundusinimeste osavale tööle, on neil siiski ka kvalitatiivne sisu, kirjutab Kahvel.ee.
Sarnaste küsimuste ees on ka fotomaailm. Kui varasemalt oli tarbijal valida, kas osta peegelkaamera või kompaktkaamera ehk nn seebikarp, siis nüüd on valikus veel hübriidkaamerad, mis on väiksed, kerged, vahetatava optikaga ja "piisavalt hea" pildikvaliteediga, ning nutitelefonid, mille kaamerad on kohati samaväärsed või isegi paremad (nt Nokia 808 PureView) paljudest seebikarpidest.
Kui hübriid jääb omaduste ja kvaliteedi poolest peegelkaamerast veel maha, siis teine klassikaline valik, seebikas, end nii hästi tunda ei saa.
Nimelt pakub nutitelefoni kasutamine kaamerana palju lisafunktsionaalsust – piltide töötlemine, jagamine, varundamine – mis muudab selle väga ahvaltlevaks alternatiiviks seebikale.
Mis aga juhtuks, kui seebikale sisse ehitada mõni tänapäevane nutitelefoni-operatsioonisüsteem, nt Android? Just sellise lükke on teinud fototehnikagigant Nikon, kelle värske mudel kuulsast Coolpixi seeriast – S800c – on omamoodi hübriid Androidil põhinevast nutitelefonist ja seebikast.
Idee tundub igati hea. Teed pildi, misjärel saad seda koheselt töödelda ning sõbrale e-posti teel saata. Samuti saab pilti soovi korral Instagramis või Facebookis jagada. Lisaks aitab mõni pilveteenus, nt Dropbox, kõik su fotod ilusti pilvekesse laadida ning su teiste seadmetega sünkroniseerida. Milline on aga reaalsus ja kuidas see kõik Coolpixil õnnestus? Etteruttavalt võib öelda, et mitte väga hästi.
Alustame sellest, milline üks nutiseebikas üldse olema peaks. Arvestades eelpool mainitud arenguid fotomaailmas, peaks nutiseebikas ilmselgelt eristuma nutitelefonist ning tegema kõike fotondusega seonduvat oluliselt paremini, kui nutitelefon.
Alljärgnevalt esitab siinkirjutaja oma nägemuse, mida peaks üks nutiseebikas sialdama, et õigustada oma eksistentsi.
Esiteks, peaks nutiseebikas olema eelkõige väga hea kaamera. Näiteks võiks nutiseebikas sisaldada märgatavalt suuremat sensorit kui nutitelefon, mis tagaks oluliselt parema pildikvaliteedi hämarates oludes.
Samuti peaks nutiseebikas olema seadistatav, s.t ava suurust ja säriaega peaks saama muuta vastavalt kasutaja soovile, mitte piirduma eelprogrammeeritud valikutega. Lisaks võiks nutiseebikal olla valgusjõuline objektiiv.
Paraku ei täida Coolpix ühtegi eelnimetatud kriteeriumi, mistõttu ei näe me põhjust, miks peaks niivõrd vähese kvaliteeditõusu pärast ostma eraldi 400-eurose seadme ning seda lisaks nutitelefonile kaasas kandma.
Teiseks, nutiseebikas võiks ja peaks sisaldama väga head ja keskmisest suuremat displeid ning piisavalt kiiret riistvara, et probleemivabalt kuvada ja töödelda sellega tehtud pilte.
Siinkohal oleks igati teretulnud nt 4,5-tolline ekraan, mida küll ühe käega kuigi mugav kasutada ei ole, kuid erinevalt telefonist ei ole see seebika puhul ka oluline. Coolpixi 3,5-tolline OLED displei ja teadmata parameetritega protsessor ei ole küll halvad, kuid arvestades, et nutiseebika ainus eesmärk on mahukate fotode ülesvõtmine, töötlemine ja jagamine, siis võiks jõudlus ja displei paremad olla.
Kolmandaks, nutiseebika tarkvara peaks olema riistvaraga seotud selliselt, et seade toimiks ühtse tervikuna. Näiteks peaks fotot saama ühe nupuvajutusega avada mõnes fototöötlusprogrammis või lisada see e-posti manusesse.
Siinkohal töötas Coolpix küllaltki eeskujulikult. Sisuliselt kohtles Android Coolpixi nagu iga nutitelefonikaamerat – kõik pildid salvestati otse Androidi galeriisse, kust sai neid saata sotsiaalvõrgustikku, laadida automaatselt Dropboxi jne. Samuti oli võimalik nt Instagrami rakendust kasutades teha pilti Coolpixi enda fotorakendusse sisenemata.
Paraku esines Coolpixil aga mitmeid tarkvaralisi probleeme. Näiteks kiilus sellel jooksev Android 2.3 mitmeid kordi kinni, samuti oli pidevalt probleeme internetiühendusega, kuivõrd Coolpix ei suutnud tihtipeale säilitada sidet Wi-Fi võrguga.
Arvestades, et tegemist on maailma esimese nutiseebikaga, siis on need vead küll andestatavad, kuid Coolpixi ostes peab nendega siiski arvestama.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et nutiseebika kontseptsioon on igati ahvatlev ning pikas perspektiivis tõenäoliselt ainus võimalus seebikate ellujäämiseks. Paraku ei ole Nikoni esimene katsetus selles vallas kuigi õnnestunud, mistõttu on S800c'd raske kellelegi soovitada.
