Iseseisev Soome riik 95: ikka sammu või paar Eestist ees
6. detsembril 1917 kiitis Soome eduskund häältega 100 poolt ja 88 vastu heaks Soome iseseisvuskuulutuse. Seejuures ei saa küll väita, et need 88 oleks iseseisvuse vastu olnud, aga vähemusse jäänud sotsiaaldemokraatide ettepanekul oleks iseseisvumine alanud koostöös enamliku valitsusega Petrogradis. Noorsoomlase Pehr Evind Svinhufvudi juhitaval Soome senatil (ehk siis valitsusel) oli võimatu hakata riiki ehitama sotsiaaldemokraatide seatud tingimustel, eriti kuna punakaart oli juba hakanud avalikult tänavail rüüstama.
Eesti kontaktid Soomega ei olnud võrreldavadki praegustega, sellest, et Soome on end iseseisvaks kuulutanud kuulis Päewaleht koguni lääne meedia vahendusel täpselt nädal hiljem. Aga Eesti võis oma iseseisvumist kavandades 1918. aasta veebruaris juba selgelt tugineda kahele eeskujule – Soomele ja Ukrainale, kes olid oma otsused selleks ajaks langetanud.
Kuigi nn “pingviinide paraad” ehk pidulik käepigistamine on alates president Urho Kaleva Kekkose ajast kujunenud just 6. detsembril iga-aastaseks tähtsündmuseks meedias Soome iseseisvuspäeval, oleks tänapäeval Svinhufvudi võimul nagu mingi plekk küljes. Sotsiaaldemokraadid jäid tollal teisele poole rindejoont, ja pärast Teist maailmasõda on riigi iseseisvumise lugu korralikult ümber kirjutatud. Enam pole poliitkorrektne rääkida Soome vabadussõjast, vaid ainult kodusõjast, ka ühe kuupäeva tähtsust on üritatud pigem hajutada tervele 1917. aastale. Ja hoone, kus Soome parlament 1917. aastal selle ajaloolise otsuse langetas, lammutati 1969. aastal üldse maha.
Kuid nüüd on lahutamatuks osaks Soome iseseisvuslegendist see, kuidas kõik olevat toimunud Lenini, ehk siis Petrogradis võimu haaranud enamlaste toel, viidates 31. detsembril 1917 Smolnõi aknalaual kiirustades koostatud dokumendile, millega Soome iseseisvust tunnistati, ja millele alla kirjutanud teiste seas ka Lenin, Trotski, Stalin. Kuid samal ajal ei tahtnud Lenin dokumenti isegi isiklikult “Soome kodanlastele” üle anda. Pärast Lenin oli veel itsitanud, et kutsus neid kodanlasi seltsimeesteks.
Vähem kui kuu aega hiljem, jaanuaris 1918 alustasid sotsiaaldemokraadid Soomes oma “revolutsiooni” ja Lenini valitsus oli kohe valmis nende Soome sotsialistlikku töölisvabariiki tunnistama. Tänase Soome Vabariigiga oldi sellest peale avalikus sõjas, Soome iseseisvus sai uuesti tunnustuse, nüüd juba Moskvast, alles oma Tartu rahuga 14. oktoobril 1920. Vähemalt rahulepinguga jõudis Eesti neist ette.
Vahepeal oli nähtud Soomes punast terrorit ja diktatuuri, Saksa väeüksuste sissetungi ja valgete leeri pealejäämist ja paraku ka kümnete tuhandete vangi langenud punakaartlaste hukkumist sõjavangilaagrites. Täna kiputakse mäletamagi sellest sõjast vaid viimast episoodi.
Soome riik sündis 1809., Eesti riik 1918. aastal
Kui Eesti vabariik 24. veebruaril 1918 välja kuulutati, oli meile tegemist uue kogemusega, eelnenud oli vähem kui aasta sisemist autonoomiat, sellele eelnevalt aga nn seitsmesajaaastane orjapõli. Soome kogemused olid teised, seal polnud nähtud isegi õiget pärisorjust, Rootsi riigi all olnud Soome hertsogiik on paberitel kirjas juba 13. sajandist alates, ja ka Venemaa võimu alla langedes, 1809. aastal loodi sisuliselt eraldiseisev Soome suurhertsogiriik, kuigi Venemaa keisri võimu all.
Rahvuslik ärkamine, ehk fennomaania oli Soomes hoogu kogunud juba 19. sajandi esimesel poolel, kui Eestis hakati ärkama alles sajandi keskpaigas. Kuid vabanemine käis siiski sarnases tempos. Soome tänane hümn Maamme-laulu sai teksti Johan Ludvig Runebergilt 1846. ja viisi Fredrik Paciuselt 1848. aastal. eestikeelsed sõnad andis samale viisile Johann Voldemar Jannsen 1869. aastal ja meie hümniks kujunes ta esimesest laulupeost alates. Soome siniristilipp lehvis esimest korda 1861. aastal ühe jahtklubi alustel, Eesti sinimustvalge aga 1884. aastal rahvusmeelsete tudengite vankrisõidul. Soomes hakati rootsipäraseid perekonnanimesid soomestama juba 19. sajandi lõpus, Eestis jõuti saksapäraste nimede eestistamiseni 1930. aastatel. Ikka oli Soome meist sammu võrra ees.
Venestamine tuli 19. sajandi lõpus peale nii Eestis kui Soomes, kuid soomlased torkasid vastu, kui 1903. aastal tapeti sealne kindralkuberner Nikolai Bobrikov. Kerget vabadusehetke hingasid eestlased enne repressioonilainet 1905. aasta sügisel, soomlased veidi kauem 1905-1909, kuid nii Soomes kui ka Eestis lõppes venestamine tegelikult 1917. aastal.
Ka demokraatia saabus Soome enne kui Eestisse. Tartus oli küll juba suurel rahvasemike kogunemisel 1905. aasta lõpus kogu Eestit ühendavat rahvaesindust looma hakatud, aga sellel kokku tulla ei õnnestunudki. Soome sai omale vabalt valitud parlamendi juba 1907. aastal. Veebruarirevolutsioon 1917 muutis Soome jaoks vaid seda, et nüüd tuli neil aru anda keisri asemel Venemaa ajutisele valitsusele, eestlaste jaoks saabus vabadus esmakordselt kevadel 1917. Naistel oli Soomes hääleõigus juba 1907., Eestis 1917. aastast.
Tallinnas võimu haaranud enamlased peksid siinse maapäva laiali juba novembris 1917, Soome sotsiaaaldemokraadid hakkasid diktatuuri kehtestama alles jaanuaris 1918. Ja Soome parlamentarism on suutnud tegelikult tõsisemate katkestusteta kesta tänase päevani. Eesti Vabariik pidi üle elama Saksa okupatsiooni, samas kui Soome arutas 1918. aastal hoopis tõsiselt kas riigist teha Saksa-meelset kuningriiki või jääda vabariigi juurde. Ja ajal mil Punaarmee alustas kallaletungi Eestile 1918. aasta novembris, oli Soome sõda sealsete punakaartlaste vastu juba pool aastat varem vaikinud.
Sõdadevahelisel ajal kujunesid Eestil ja Soomel juba põhjalikumad sõbrasuhted, ka majanduslikult polnud me oluliselt soomlastest vaesemad. Enamlik liikumine oli mõlemas kaotanud oma juhid teisele poole idapiiri ja suri 1920. aastatel sisuliselt välja. Eestis nähti 1930. aastate alguses populistliku vabadussõjalaste, Soomes Lapua liikumise kujunemist, kes omakorda tegid omavahel koostööd. Aga Soome demokraatia jäi püsima, Eestis katsetati mingil põhjusel 1934-1940 korporatiivset ühiskonda.
Hitleri kingitus Stalinile
Saabus aasta 1939. Hitler oli kinkinud nii Soome kui Eesti ja Läti, hiljem ka Leedu Stalinile, ja Moskva otsustas need riigid jõuga oma võimule alistada. Soome oli kahe aastakümnega tõsist vaeva näinud oma piiride kindlustamisel, kaitserajatiste nn Mannerheimi liin Karjala kannasel oli sama hästi kui läbimurdmatu, Eestil oma idapiiril midagi vastavat välja pakkuda ei olnud. Soome hakkas vastu, kuid alistus territoriaalkaotuste ees neli kuud hiljem, Eestil ei olnud jõudu vastu hakata ja Punaarmee kolonnid valgusid lihtsalt üle piiri. Ja soomlaste Jätkusõda andis paraku sama tulemuse, riik jäi püsima, kuid kaotas suuri maaalasid.
Inimkaotused, mida meie siin nõukogude okupatsiooni all kandma pidime olid tohutud, samas kui sajad tuhanded soomlased olid sunnitud lahkuma oma kodudest Karjalas. Soome oli pärast sõda sisuliselt NSV Liidu sõltlasriik, samas kui kui Eesti jäi riigiks vaid nimeliselt ja eksiilis. Aga Soome säilitas iseseisvuse ja võis näidata majanduslikku hüpet, millest Eestis ainult unistada julgeti. 1987-1991, mil Eesti vajas oma demokraatlikku revolutsiooni okupatsiooni ja diktatuuri alt vabanemiseks, polnud Soomel kerge isegi sellele avalikku toetust avaldada. Soometumine ehk finlandiseerumine oli oma jälje jätnud. Seda enam on Soome üritanud kaotatud aega nüüd tagasi teha.
2011. aastal oli soomlaste jõukus 116 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, eestlastel 67 protsenti. Mahajäämus oli siin saabunud just nõukogude võimu aastatel, mis lõppes veel suure krahhiga kui NSV Liit 1991. aastal pankrotti läks. Soomele tuli sellest kaela suur majanduskriis nimega lama, eestlased pidid üle elama aga kogu ühiskonnakorra krahhi ja uue korra ülesehitamist.
Tänaseks on ka enam kui 30 000 eestlast kolinud Soome kõrgemat elatustaset taga nõudma, veel tuhanded käivad juhuslikumalt seal tööl ja kahe riigi majandus toimib üha enam põimituna. Euroopa Liitu astus Soome 1995., Eesti 2004. aastal, euro võeti kasutusele Soomes 2002., Eestis 2011. aastal. Kuid vähemalt, kui Soome peaks kunagi otsustama NATO-ga liituda, ootaks meie neid juba seal ees.
Muide, Soome rahvaarv ületas miljoni inimese piiri aastaks 1820, tollal üle poole miljoni elanikuga Eesti jõudis sama verstapostini enamvähem sada aastat hiljem, ometi on soomlasi tänaseks neli korda rohkem kui eestlasi. Stabiilsus, demokraatia ja igasugustest ideoloogilistest eksperimentidest hoidumine on teinud Soomest ühe jõukamatest riikidest maailmas, milleni Eestil on ikka veel pikk maa minna.
