Hirmus keemiarelv nimega sariin - türannide ja terroristide tööriist
Sariin on üks ohtlikumaid keemiarelvi, mida kasutas näiteks Iraagi diktaator Saddam Hussein sõjas iraanlaste vastu ja ka oma alamatest kurdide tapmiseks 1988. aastal. Ja siis sattus see relv kuidagi ka Jaapani viimsepäevasekti Aum Shinrikyo kätte, kes kasutas relva jälle kaasmaalaste vastu Tokyo metroos 1995. aastal. Algselt pestitsiidina leiutatud mürk oli Saksamaal kasutamiseks valmis juba Teise maailmasõja ajal, aga natsiriik siiski hoidus seda kasutamast. 1950. aastatel tegelesid selle tootmisega juba agaralt nii USA kui ka NSV Liit, seejärel aga ka rida väiksemaid riike, enamikus just need, mida valitsesid kohalikud türannid.
Sariin ehk GB on 1939. aastal sünteesitud fosfoorgaaniline närvimürk, mida saab kasutada keemiarelvana. Nimetus "Sarin" on moodustatud selle leiutanud saksa teadlaste nimetähtedest: Gerhard Schrader, Otto Ambros, Rüdiger and Van der Linde, kirjutab vikipeedia. Füüsikalistelt omadustelt on tegemist värvitu ja lõhnatu kergestilenduva vedelikuga. Sariini saab kasutada kahekomponendilise relvana, sest tekib kergesti kahe prekursori - metüülfosfonüüldifluoriidi ja isopropüülalkoholi ning isopropüülamiini segu omavahelisel reaktsioonil.
Sariinimürgistuse esimesed sümtomid on vedela lima tekkimine hingamisteedes, survetunne rinnus ja pupillide ahenemine. Varsti järgnevad hingamisraskused, iiveldus ja rohke süljeeritus. Kontroll keha üle kaob, mürgitatu oksendab, roojab ja urineerib kontrollimatult. Järgnevad lihaste tõmblused. Lõpuks tekib kooma, millele järgnevate lihaste spastiliste kokkutõmmete käigus inimene sureb.
Vastumürgina kasutatakse tänapäeval atropiini (m-kolinoblokaator, takistab liigse atsetüülkoliini toimet m-kolinoretseptoritel), pralidoksiimi (atsetüülkoliini esteraasi reaktivaator, reaktiveerib atsetüülkoliini esteraasi, nii et see saab taas atsetüülkoliini lagundada) ja diasepaami (krampide leevendamiseks. Nõukogude sõjaväes kasutati vastumürgina suukaudselt TARENi.
