Kalevipojad ja muud jumalad: neid hiiglasi austasid ka muistsed soomlased
Mikael Agricola oli Turu piiskop 1554-1557, pärit kohaliku soome talupoja perest ja tema teadmised kohaliku rahva kombestikust olid pärit rahva ühisest mälust. Temast võib põhjalikumalt lugeda siit. Luterlasena ta ei saanud küll nimetada soomlaste jumalaid muidu kui ebajumalateks. 1551. aastal avaldas ta oma tõlke vana testamendi psalmidest, teoses, mille sissejuhatuses kirjeldab ka soomlaste muinasusku (vabandan, kui tõlge pisut konarlik tundub):
Ebajumalad mitmed siin, muiste kummardati neid kaugel ja lähemal,
neid kummardasid hämelased, nii mehed kui naised:
Tapio metsas püüniseid soosis, Ahti vetest kalu tõi
Äinemöinen värsse tagus, Rachkoi Kuu mustaks jagas
Lieckiö rohtu, juuri ja puid, ja muud sellesugust valitses
Ilmarinen rahu ja ilma tegi ja matkamehed edasi viis
Turisas andis võidu sõjast, Cratti muretses kraami eest
Tontu majapidamist valitses, nagu Piru mitmeid hullutas
Kapeet ka nendelt Kuu sõid, Kalevanpojat niite ja muid lõid
Kuid karjalastel nemad olid, ebajumalad, keda nad palusid:
Rongoteus rukist andis, Pellonpecko odra kasvu soosis
Wirancannos kaera kaitses, muidu oldi kaerast ilma
Egres herned, oad ja naerid lõi, kapsad, lina ja kanepi kasvatas
Köndös aled ja põllud tegi, nagu nende ebausk ette nägi
Ja kui kevadkülv küliti, siis Ukko karikast joodi
Selleks toodi Ukko vakk, purju jäi nii piiga kui eit
Siis palju häbiväärset seal tehti, mida nii kuuldi kui nähti
Kui Rauni, Ukko naine julgesti käitus, Ukko põhjast müristama hakkas
See siis andis ilma ja vee, Kekri see lisas karja kasvu
Hiisi metslastest andis võitu, Vete Ema viis kalad võrku
Nyrckes oravad andis metsast, Hittavan tõi jänesed põõsast
Sinna Piru ja patt neid vedas, et nad kummardasid ja uskusid neid
Surnute hauda viidi toitu, nende juures kaevati, töinati, nuteti
Menningeiset ka nende ohverdusi said, kuna leskesid hoolisid ja naisid
Kummardati ka palju muud, kivesid, kändusid, tähti ja kuud
Nii ka äsja veel paavsti õpetuse all, kummardati avalikult ja salaja
Lugematuid loodusesemeid, Jumala asemel kui pühadusi
Kui oli tuld, vett ja mulda, oksi ja puid ja surnute luid
Soolad, munad, rohud, lihad täitsid Issanda teenimiskohad
Kas keegi võib üldse kõiki neid lugeda, millest see jõuk hankis endale tuge
Kuid ärgu keegi nüüd kummardagu muud kui Isa ja Poega ja Püha Vaimu
Tänases soome keeles on jumalate-haldjate nimekujud küll veidi parandatud, Äinemöisest saanud näiteks Väinämöinen, ka mitmed teised nimekujud on natuke rohkem silutud. Kuid nagu tänased Soome muinasusu kirjeldajad nendivad, on Agricola antiikse panteoni eeskujul püüdnud vägisi 12 nime mõlemasse nimistusse saada, mis võis ka Pirule (ehk siis kuradile) tähtsama koha anda. Ka riime otsides võis ta mõnele lisafunktsioone anda.
Turisas paistab olevat vaste skandinaavlaste Thorile (ehk eestlaste Tarapitale), aga kui peajumalat otsida, siis hämelastel seda ei paista olevat, karjalastel on eriliselt rõhutatuna aga Ukko. Vähemalt Kalevipoeg ja Peko on ka Eesti traditsioonidest teada.
Miks ikka Jumal - Jumala, mitte Deus, Jahve, Bog või Gott?
Teine diskussioon, millesse Agricola küll oma panust ei andnud, on see, kust ikka tuli läänemeresoomlaste keelde sõna Jumal, kristliku ainujumala tähenduses. See nimetüvi eksisteerib Eestist Uuraliteni välja, paistab aga olevat kohalikku päritolu.
Kas tõesti pidanuks Agricola muinasusu nimistus olema veel üks nimi?
