Millest tekib udu? EMHI ülevaade
Udu on õhus hõljuvate väga peenikeste veepiiskade kogum, mis sumestab õhku ja muudab selle valkjaks. Nähtavus horisontaalsuunas on alla 1 km. Nähtavus sõltub udu tihedusest. Udu tekib, kui alumise õhukihi temperatuur langeb alla kastepunkti ja õhus olev veeaur kondenseerub.
Kui aluspind jahtub tugeva efektiivse kiirguse mõjul, nimet. tekkivat udu radiatsiooni- e. kiirgusuduks. See udu on kõige intensiivsem sügisel ja kevadel, tekkides tavaliselt öösel või varahommikul selge vaikse ilmaga. Kõige sagedamini esineb orgudes ja soistes paikades ning hajub mõne tunni jooksul pärast päikesetõusu.
Kui talvel soe õhuvool liigub külmema aluspinna kohale ja jahtub seejuures alla kastepunkti, tekib advektiivne udu (tavaliselt tsükloni soojas sektoris). Analoogselt kujuneb tihe udu ka kevadel merel, kui sinna valguvad soojad õhumassid. Merel on udu rohkem soojal aastaajal, mandril külmal aastaajal. Sageli esineb segatüüpi, nn. kiirgus–advektsiooniudu.
Frondi udu – sooja frondi piirkonnas langeb laussademeid. Vihmapiiskadelt toimuva aurumise tagajärjel võib õhuniiskus märgatavalt suureneda. Õhurõhu langus frondi piirkonnas kutsub esile õhu adiabaatilise jahtumise, mis omakorda tingib kondensatsiooni ja udu.
Jääudu (ice-fog) - udu, mis koosneb jääkristallidest; tekib väga tugeva külmaga, kui õhu niiskusesisaldus on suur. Eestis täheldatakse harva.
Läbipaistva taevaga udu (shallow fog) - udu, mille puhul taevas või pilved on nähtavad, kuid horisontaalsuunas on nähtavus alla 1 km. Kui läbi udu on näha selget taevast, on pilvede hulk 0/0. Kui läbi udu on näha pilvi, tuleb nende hulk ja liik ära määrata, arvestamata udu pilvede hulka. Udu ei saa olla koos St pilvedega, sest udu on maapinnalt algav pilv ja neid ei saa eristada.
Maapinnaudu - madaludu (ground fog) - udu, mis laiub madala kihina peamiselt madalate kohtade ja vee (mere, järve, jõe, soo jne.) kohal. Madaludu kõrgus maa kohal ei ole üle 2 m, vee kohal kuni 10 m. Madaludu esineb tavaliselt selge ilma korral öötundidel ja hajub pärast Päikesetõusu.
Maapinna jääudu - (ground ice-fog) jääudu, mille kõrgus ei ole üle 2 m. Reeglina esineb ainult maismaa kohal.
Udu jaama ümbruses - udu, mis esineb ainult jaama ümbruses. Udu liik võib olla üks eespoolnimetatutest (kinnine, läbipaistva taevaga, maapinna udu jt).
Mere (järve, jõe) auramine (auramisudu) - vahel küllaltki tihe udu mere, järve või jõe kohal. Põhjuseks on siin vee auramine soojemalt veepinnalt külmemasse õhku. Õhk veekogu kohal küllastub veeauruga ning üleliigne aur tiheneb uduks. Sellised udud esinevad tavaliselt hilissügisel. Talvel esineb neid kinnikülmumata veekogudel. Tugeva tuule puhul võib kanduda maismaa kohale mitte kaugele veekogust.
Uduvine (mist) - on palju hõredam kondensatsiooniproduktide kogum kui udu. Meteoroloogiline nähtavus uduvines on 1-10 km. Suhteline õhuniiskus on >75%, tavaliselt 85 – 97 %. Uduvine tekib õhus sisalduva niiskuse arvel.
