Lõunaosariikide CSS Virginia ja põhjaosariikide USS Monitori kaks tundi väldanud duell jäi küll viiki, kuid tõsiasi, et Monitor suutis endast suuremale ja paremini relvastatud vastasele tuule alla teha, ei jäänud ühelegi pealtvaatajale märkamata, kirjutab ajakiri Tehnikamaailm.

Ka Euroopas oli selleks ajaks mitu soomuslaeva relvastusse võetud, kuid need meenutasid pigem kurva saatusega Virginiat, mille lõunaosariiklased olid sunnitud hiljem ise põhja laskma.

Brittide ajaleht Times kommenteeris meretagust lahingut järgmiselt: "Veel eile oli meil 149 suurepärast sõjalaeva, mis oleksid iga vastasega toime tulnud. Täna on meil ainult paar alust, mis suudaksid tibatillukesele Monitorile vastu astuda."

Rootsi inseneri John Ericssoni (1803–1889) projekti põhjal valminud USS Monitor oli algusest peale projekteeritud soomuslaevana ning tal puudusid tolleaegsete sõjalaevade traditsioonilised nõrgad kohad, taglas ja kõrged pardad.

Monitoril oli üksnes pöörlev kahuritorn kahe suurekaliibrilise suurtükiga ning suurem osa kerest jäi vee alla varjule.

Lisaks valmis ta rekordiliselt lühikese ajaga – projekteerimisest vettelaskmiseni kulus kõigest neli kuud. Polnud ime, et isegi paljud eksperdid pidasid Monitori uueks Taavetiks, kes pidi suutma suurte mereriikide Koljatid põhja lasta.

Kapten Lessovski Washingtonis

Kaks kuud pärast Monitori ja Virginia duelli saabus Washingtoni kolmeliikmeline delegatsioon, mille oli teele saatnud Vene sõjalaevastiku juhataja suurvürst Konstantin Nikolajevitš.

Venemaa oli ühena vähestest Euroopa riikidest toetanud USA põhjaosariike sõjas lõunaosariikide vastu ja samas oli ta ameeriklaste vana vihavaenlase Suurbritannia põhiline konkurent Euroopas.

Delegatsiooni juhatas mereväekapten Stepan Lessovski, kelle ülesandeks oli välja selgitada, mida ameeriklaste monitorid endast tegelikult kujutavad. Tehnilise eksperdi rolli täitis kapten Nikolai Artseulov.

Venelastele demonstreeriti nende visiidi käigus põhjaosariikide kõige moodsamaid sõjalaevu, sh uhiuusi Passaic-tüüpi monitore. Kodumaale naasis Lessovski monitoride veendunud pooldajana ning kiitis nende eeliseid mitmes artiklis.

Ühtlasi väitis ta, et seni tellitud suurte soomuslaevade (tolleaegses kõnepruugis soomustatud ujuvpatareide) ehitus on viga ja tulevik kuulub just väikestele madala süvisega sõjalaevadele, mis liiguvad aurumasinate abil.

1863. aasta algul puhkes Poolas Jaanuarimäss, mis levis peagi ka Leedu ja Läti aladele. Venemaa suhted kahe maailma võimsama mereriigi, Suurbritannia ja Prantsusmaaga muutusid järsult halvemaks.

Krimmi sõja ajal (1853–1856) olid Briti sõjalaevad kogu Läänemerd hirmu all hoidnud ning nüüd kardeti, et uue sõja puhkedes võtavad inglased kõigepealt Peterburi ette.

Kuna suurte soomuslaevade ehitus oli endiselt pooleli, otsustati kiires korras ehitada hulk väikseid "soomuspaate", mis pidid olema võimalikult võimsa relvastuse ja madala süvisega.

Kiirust ei peetud oluliseks, sest jälitajate eest oleksid need võinud madalasse vette varjule minna.

Leping meretaguste liitlaste vahel

Ameeriklaste monitorid näisid selleks ülesandeks ideaalselt sobivat, seda enam, et nende soomus koosnes üksteise peale asetatud ühetollistest sepisraua plaatidest (see oli maksimaalne paksus, mida Vene tehased suutsid piisavas koguses toota).

Endiselt USAs viibiv kapten Artseulov sai ülesande ameeriklastelt Passaici plaanid ja litsents ära osta.

Siin tekkiski esimene takistus: John Ericsson oli suur Rootsi patrioot ja keeldus oma sõjalaevade plaane venelastega jagamast.

USA laevastik sõlmis müügilepingu tema seljataga, kuid tegi ühe olulise muudatuse. Dahlgreni 381 ja 279 mm suurtükkide jooniseid, millega USS Passaic relvastatud oli, liitlastele ei antud, sest neid peeti liiga salajasteks.

Nende asemel pakuti 381 mm Rodmani-tüüpi sileda rauaga suurtükke, mida ameeriklased polnud ise kordagi lahingus katsetanud. USA monitoride jõuseadmena kasutatud Ericssoni aurumasinatest tuli samuti loobuda.

11. märtsil 1863 (vkj) võeti Peterburis vastu uus laevaehitusplaan, mille raames tuli ehitada kümme "Ameerika tüüpi ühe torniga soomuspaati". Mitteametlikult tunti seda kava siiski monitoriprogrammi nime all, kuigi plaani vastuvõtmise ajal polnud Peterburis õieti kellelgi aimu, kuidas üks monitor välja näeb.

Kapten Artseulov jõudis Passaici plaanidega tagasi 16. märtsil. Kui algul oli loodetud aja kokkuhoiu huvides välismaiseid soomuslaevu kõigis detailides kopeerida, siis nüüd tuli seda plaani revideerida.

USS Monitor oli vahepeal tormi tagajärjel põhja läinud ning USS Passaici käsi oleks tõenäoliselt samamoodi käinud, kui tema kapten poleks käskinud kogu pardal olnud laskemoona vette visata.

Artseulov püüdis omalt poolt plaane korrigeerida, vähendades siin-seal soomust ja ballasti. Kuna ameeriklased olid avastanud, et täpselt kere keskele paigutatud kahuritorni massi tõttu kipuvad nende monitorid ahtrisse kreeni vajuma, otsustas Artseulov torni 0,9 meetri võrra vööri poole nihutada.

Ka Passaici projektis olnud Ericssoni aurumasin tuli asendada Humphrys & Tennanti jõuseadmega.

Muudes detailides jäi Passaici projekt samaks, kuid tema Vene variant sai nimeks Uragan (torm). Mujal maailmas tunti seda tüüpi hoopis Bronenossetsi (soomuslaeva) nime all, mis tegelikult oli üks viimasena valminud aluseid.

Kümme soomuslaeva viiest tehasest

Esimesed tellimused Peterburi laevatehastele anti juunis. Lisaks kolmele riiklikule tehasele telliti kaks monitori Carri ja MacPhersoni tehaselt (tulevane Balti laevatehas) ja veel kaks, Koldun (nõid) ja Veštšun (ennustaja) John Cockerilli firmalt Belgias.

Pärast valmimist võeti need koost lahti, saadeti mööda raudteed Venemaale ning pandi Neeva suudmes Gutujevski saarel asuvas laevatehases uuesti kokku.

Kapten Nikolai Artseulov sai kohe pärast kodumaale naasmist käsu Uraganide tootmise organiseerimiseks. Algul oli kavas kõigi laevade detailid valmistada ühtse standardi järgi, et neid oleks võimalik omavahel vahetada.

Ehitajatele see mõte ei meeldinud ning nemad väitsid, et sel juhul ei jõutaks ühtegi laeva õigeks ajaks valmis. See polnud veel kõik: vajaliku väljaõppega töölisi (eelkõige neetijaid) oli vähe, nii et neid tuli ümberkaudsetest kubermangudest juurde otsida. Monitoride valmimise kiirendamiseks katkestati ka varem alustatud suurte soomuslaevade ehitus.

Peterburi tehastele käis vajaliku hulga soomusplaatide valmistamine ikkagi üle jõu ning need tuli tellida Inglismaalt.

Kuna uue paigutusega kahuritorni joonised valmisid suure hilinemisega, jõuti need saata üksnes Belgia firmale ja ülejäänud kaheksal monitoril jäi torn vanasse kohta.

Lõpuks käis pidev ehitajatega jagelemine Artseulovil üle jõu, ta sai otse ellingu ääres südamerabanduse ning heitis 47 aasta vanusena hinge.

Teda asendama määratud polkovnik Aleksander Gezehhus ajas kõik senised möödalaskmised oma eelkäija kaela ning asus projekti omalt poolt täiendama, käskides aurumasina korstent pikendada ning selle alumist osa soomustada.

Sama aasta detsembris tuli USAst teade, et uhiuus Passaic-tüüpi monitor nimega USS Weehawken oli põhja läinud otse sadamas, kui teda tabas ootamatu tuulehoog.

Nüüd lisas Gezehhus projekti uue muudatuse, käskides tekisoomusest loobuda. Nii õnnestus veeväljasurvet vähendada peaaegu saja tonni võrra. Tekisoomuse plaadid jäeti siiski alles, et neid saaks sõja puhkemise korral tagasi panna.

Viimased muudatused

1864. aasta kevadeks õnnestus mäss Poolas maha suruda ning see sündmus mõjutas otseselt ka monitoride ehitustempot, sest vahepeal laevatehastesse palgatud uued töölised lasti uuesti lahti.

Kõikide üllatuseks valmisid järgmise aasta kevadel esimestena Belgias ehitatud Koldun ja Veštšun, kusjuures vastuvõtukatsetustel osutusid ka nende meresõiduomadused kõige paremateks.

Vähe sellest, transpordikuludest hoolimata ei ületanud nende hind (1,237 miljonit rubla) oluliselt Peterburis ehitatud monitoride oma.

Viimasena valmis 20. augustil 1865 Nevski laevatehases Lava, mis sai kummalisel kombel nime hoopis ratsaväerivistuse järgi.

Uraganide katsetustel selgus, et nende meresõiduomadused ei erinenud oluliselt Passaici omadest, kuigi veeväljasurve oli paarisaja tonni võrra suurem.

Projekti kohaselt oli Uragani vabaparras 46 sentimeetrit, kuid täieliku laskemoona- ja kütusevaruga kahanes see vähemalt kaks korda. Isegi väikese lainetuse puhul kippus ülatekk vee alla kaduma ning kahuritorni taha tekkis uus kiiluveejoon.

Kuna suurem osa meeskonnast jäi merel viibides veeliinist allapoole, äratas see vaatepilt noormadruste seas üsna vastakaid tundeid. Polkovnik Gezehhus andis omalt poolt käsu vähendada kütuse hulka, nii et ettenähtud 190 tonni sütt võeti pardale ainult erandjuhtudel.

Algul kavatseti kõik Uraganid relvastada 381 mm malmist valatud suurtükkidega. Kuna neid ei jõutud õigeks ajaks valmis, otsustati esialgu kasutada 229 mm Kruppi kahureid, mis olid samuti sileda rauaga.

Jedinorog (ükssarvik) relvastati ainulaadsete 273 mm kahuritega, mis kujutasid endast ebaõnnestunud katset Kruppi kahuritele vintsooni sisse lõigata.

1868. aastaks õnnestus kolm monitori ümber relvastada 381 mm suurtükkidega; ülejäänud varustati 1875. aastaks 229 mm Kruppi vintrauaga kahuritega, millest osa valmistati Obuhhovi relvatehases.

Kuna suurema kaliibriga suurtükkide rauad ei mahtunud enam kahuritornide laskeavadest läbi, tuli neid täiendavalt laiendada. Vintrauaga kahurid olid ka raskemad, nii et monitoride veeväljasurve kasvas veelgi.

Karjäär Läänemerel

Uraganide karjääri haripunktiks jäi 1865. aasta suvi, kui üheksa neist saadeti pidulikule visiidile Stockholmi, kusjuures Streletsi pardal viibis kindraladmiral Konstantin Nikolajevitš isiklikult.

Rootsi laevastikul polnud selleks ajaks ühtegi monitori ja Vene eskaadri saabumine tekitas Stockholmi elanike seas omajagu furoori.

Teist nii arvukat monitoride seeriat Läänemerel enam ei ehitatudki. Järgnevate soomuslaevade puhul loobuti ka enamikust Ericssoni tehnilistest lahendustest ning võeti kasutusele inglaste omad.

Kahe kahuritorniga Russalka (ülaloleval pildil) hukkumine sundis Vene admirale monitore kriitilisema pilguga uurima ning 1900. aasta augustis võeti kogu Uragani-klass relvastusest maha.

Sellest hoolimata pidasid kaks neist vastu Teise maailmasõjani ning kinnitamata andmetel roostetavat ühe (Streletsi) kere veel praegugi kusagil Peterburi laevatehases.

Foto: Tehnikamaailm
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid