Tasmaania kuraditele antakse elamiseks uus saar
Tasmaania kurat (tuntud ka kui kukkurkurat) on lihatoiduline kukkurloom, kes nagu nimigi ütleb, elab looduses vaid Tasmaania saarel. Kuid nüüd tuleb osa neist ohtliku haiguse tõrjumiseks sellelt saarelt ära kolida.
16 aastaga, alates sellest kui esimest korda täheldati ohtliku näokasvaja levikut, on tasmaania kuradite populatsioon vähenenud 91 protsenti (vähem kui kümnele tuhandele), mis on seadnud selle loomaliigi juba tõelisesse väljasuremisohtu. Ja see tähendab ka seda, et kohalikud looduskaitsjad peavad kasutusele võtma väga dramaatilisi samme selle ohu vähendamiseks.
Nüüd valitakse välja 14 tervet isendit ja kolitakse nad Tasmaania idaranniku esisel asuvale Maria saarele. See peaks tagama vähemalt selle, et kui nende kodusaarel peaks looduslik katastroof nad lõplikult hävitama, oleks vähemalt pisike koloonia puutumatuna alles.
Tegemist pole küll esimese korraga, kui tasmaania kuradid tõsises ohus on, aga Austraalia mandril liikunud liigikaaslased surid välja juba ligemale 3000 aastat tagasi. Tollaseks põhjuseks peetakse looduslikku võitlust dingode ja kukkurkuradite vahel. Nüüd on aga uueks vaenlaseks kujunenud tappev näokasvaja.
Oma nime on loom saanud ehk isegi ülekohtuselt tema musta karvastiku järgi, kuna ta kohutas Austaaliasse kolinud asunikke. Loomulikult ka tema häälitsemine ja raibetest toitumine just mainele hästi ei mõjunud. Ta on küll suurim elusolev lihatoiduline kukkurloom, aga elava saagi jahtimisele eelistab pigem korjustest toitumist. Inimest ta ei ründa, kuigi lõuad on tal tugevad ja ta suudaks näiteks sõrme ühe ropsuga käe küljest lahti rebida.
Tappev näokasvaja levib ennekõike seetõttu, et loomadel on kombeks reviiri pärast tülitsedes üksteist hammustada. Maria saarel pole aga seni kukkurkuradeid kunagi nähtud. Maria saar on veidi suurem kui näiteks meie Vormsi.
Looduskaitsjad püüavad end ka lohutada, et uus liik Maria saarel ise teistele liikidele hävitavaks ei osutu. Eesmärgiks on nende rahvastik kahe aastaga seal kasvatada 50 isendini.
