Tegelik nimi oli tal Rahvapartei (People's Party), aga rahvas õppis neid tundma populistidena. Ta kujutas endast agressiivset põllumeeste liikumist, mis alustas ristiretke pankade, raudteede, ja üldse ühiskondliku eliidi vastu. Ja siis tuli 1893. aasta börsipaanika, mis oli otseselt tuntav talunike rahakotis.
Kõige mõjukam oli populistlik liikumine aastail 1892-1896, kuigi seejärel saabus kiire langus. Toetajateks olid uuel parteil peamiselt vaesemad, valged puuvillafarmerid Põhja-Carolinas, Alabamas, Texases ja nisufarmerid Kansases ja Nebraskas. Kohati tegid populistid ka koostööd ametiühingutega, tipphetkeks oli neil aga presidendikampaania 1896, kui demokraatlik partei nende poolehoidja William J. Bryani presidendikandidaadiks esitas. Mees kogus 46,7 protsenti häältest, kuid sai valimistel lüüa.
Selle partei, kogu maailma populismi teerajaja, sünnile aitas kaasa talunike rahulolematus odavate kokkuostuhindade pärast, talunikud otsisid teed poliitikasse. Eriti pahased olid nad kullastandardi peale, mis tagas selle, et põllumajandustooted ei läinud mitte kallimaks, vaid ainult odavamaks.
Ja nii levisid ka vandenõuteooriad, nagu mõlemad suured parteid oleks pankerite, maaomanike ja talunikevastase eliidi mõju all. Populistid võtsid vastu nn Omaha platvormi, mis nõudis üleriiklike pankade laialisaatmist, astmelist tulumaksu, senaatorite otsevalimist, avaliku teenistuse reformi, kaheksatunnist tööpäeva ja valitsuse kontrolli kõigi raudteede, telegraafi ja telefonide üle.
Kuigi 1896. aasta presidendivalimised olidki partei hiilgehetkeks, kaotasid nad paraku seejärel ka oma valijaskonna demokraatidele. Alates sellest päevast on ajaloolased teravalt vaielnud populismi pärandi üle, kuna tegemist oli üsna laamendava jõuga poliitikas. Enamik tõsiseltvõetavamaid poliitikuid pelgas neid.
Mõned väidavad ka, et populistlik partei oli viimane tõeline radikaalne jõud USA poliitikas. Sotsialistid kunagi seal edu ei saavutanudki, tänapäeval on laineid lüüa suutnud vaid libertaarlased nn Teeparteiga, aga nendegi edu on otsa saamas.
Populistid suutsid viia võimule oma kubernerid osariikides, osa neist küll Demokraatliku partei nime all:
- Colorado: Davis Hanson Waite, 1893–1895
- Idaho: Frank Steunenberg, 1897–1901
- Kansas: Lorenzo D. Lewelling, 1893–1895, John W. Leedy, 1897–1899
- Nebraska: Silas A. Holcomb, 1895–1899, William A. Poynter, 1899–1901
- Põhja-Carolina: Daniel Lindsay Russell, 1897–1901
- Oregon: Sylvester Pennoyer, 1887–1895
- Lõuna-Dakota: Andrew E. Lee, 1897–1901
- Tennessee: John P. Buchanan, 1891–1893
- Washington: John Rogers, 1897–1901
USA kongressis oli tipphetkel 45 populisti, sh ka kuus senaatorit.
