Mercedes-Benz GLK: kuldne keskiga
• Iseteadlik välimus
• Määrib nii end kui sõitjaid
• Mootor ja käigukast asjalikud
Välimuses facelift suurt ei muutnud, vaid kaitserauad said veidi musklilisema kuju ning esilaternatesse ilmusid valgusdiood-päevasõidutuled. Kindlasti tekitab GLK kujundus vastakaid arvamusi, kuid mulle see päris meeldib. Ilusaks autot nimetada ei saa, pigem on temas teatud buldogilikku veetlevust. Üsna kerge on märgata veresugulust kõigi maastiku-Mercedeste esiisa – G-klassiga, ja igal juhul ei maksa GLK-l mõne teise kompakt-linnamaasturiga segiajamist karta.
Mercedes-Benz GLKKandiline ja kõrge kere suudab oma püstise tagaseina külge korjata vähimagi teel leiduva pori. Seetõttu tundsin esimest korda rõõmu tagaluugi elektrilisest (ja kaugjuhitavast) avamis-sulgemismehhanismist.
Sisenemine määrib, kabiinis on mõnus
Sõitjateruumi pääsemine oleks lihtne – ukseavad on suured ja püstine A-piilar ei jää peale ette. Kuid auto lävekarbid on laiad nagu Lotusel, ja koguvad pori sama hästi kui tagaluuk. Lisage üpris suur kliirens (210 mm), ja te ei imesta enam, et vähimagi hooletuse korral määrite oma sääred igal sisenemisel-väljumisel.
Kord kabiinis, tunnete end aga mõnusalt. Tõsi, liigset õlaruumi ei ole, hoolimata GLK 184-sentimeetrisest laiusest. Uksed on nii paksud. turvakaalutlustel, muidugi.
Mercedes-Benz GLKKa A-piilarid on õige jämedad, kuid tuuleklaasi püstisus annab igati rahuldava nähtavuse. Tagumisi parkimisandureid on küll vaja, sest – nagu mainitud – määrdub tagaaken juba vihmaennustuse peale ning ega manööverdamisel küljepeeglitest ka väga suurt abi ei ole.
Mõõteriistad on kenad ja hästiloetavad, juhtimisseadmed mõistliku paigutusega ja soliidsed. Käigukang roolisambal annab kesktunnelis palju ruumi kola paigutamiseks ning minu poolt GLK-le suure plussi. Erinevalt A-klassist on kuvar armatuurlaual mõistlikus kohas (kuigi mitteuppuv) ja kliimaseadme juhtnupud seega nähtavad.
