Paavstki tunnistab, et meie ajaarvestuses on mitmeaastane viga sees
Juba pikemat aega on teadusringkonnad teadnud, et kristlikus ajaarvestuses on viga sees ja oma uusimas raamatus "Naatsareti Jeesus" tunnistab seda ka paavst Benedictus XVI.
Naatsaretis sündinud Jeesus, keda kristlik maailm teab märtrinimega Kristus, on isik, kelle elulugu on põhjalikult lahti kirjutatud ja laialt tuntud ennekõike piibli kaudu. Ka mitmed roomlastest autorid on temast kirjutanud juba 1. sajandil pärast tema sündi, mistõttu pole mingit põhjust kahelda tema tegelikus eksistentsis. Vaidlus kestab vaid selle üle kas kõik piiblis kirja pandu ka tegelikult aset leidis.
Ja 6. sajandil, kui Rooma impeerium oli lõplikult kokku kukkunud, hakkas kristlik Euroopa otsima endale uut ajaarvestust. Roomas oli aega loetud alati selle linna rajamisest peale, idapoolsed kristlased lugesid aega Rooma-aegse tagakiusamiste algusest peale. Roomas elanud Sküütiast pärit munk Dionysius Exiguus arvutas aga aastal 525 välja uue ajaarvamise, alates Jeesuse sünnist, ehk esimene aasta pärast seda sündmust oli Anno Domini (Issanda aasta) 1 ja viimane aasta enne tema sündi on siis 1. Ante Christum Natum (enne Kristuse sündi). Aastat null pole kunagi olnud.
8. sajandi kuulsamaid ajaloolasi Beda Venerabilis juurutas selle ajaarvamise lõplikult, ja viimane kristlik riik, mis Kristliku ajaarvamise omaks võttis, oli Portugal aastal 1422. Tänaseks on see ajaarvamine ka üle kogu maailma kehtiv, vaid mõned rahvad loevad veel paralleelselt omi aastaarve. Paraku tegi Dionysius sisse vea, kahe kuni seitsme aasta võrra, asetates Kristuse sünni mitu aastat hilisemaks, kui Rooma ajalooallikatest võimalik tuletada.
Ja selle fakti ilmnemine on sundinud üha enam allikaid loobuma ajaarvamisest "enne Kristust" ja "pärast Kristust," kuna kehtiva ajaarvamise järgi on ka Jeesus sündinud hoopis mitu aastat varem. Aastanumbrid tiksuvad Dionysiuse arvestuse järgi meilgi, aga siingi eelistatakse kasutada väljendeid enne meie ajaarvamist (e.m.a.) ja meie ajaarvamise järgi (m.a.j.).
Nimelt räägitakse piiblis Kristuse sünnist kuningas Herodes Suure ajal, kes aga suri neljandal aastal enne meie ajaarvamist. Ja samuti seostub Kristuse sünd suure rahvaloendusega, mis leidis aset kuuendal aastal enne meie ajaarvamist.
Paraku pole ka veaparandus võimalik, tänapäevane kalender on kasutusel juba kaugele üle kristliku maailma piiride. Paavst saab vaid tunnistada, et Dionysius tegi vea. Jeesuse sünni õige aeg peaks paigutuma kuskile aastate 7 ja 2 vahele enne meie ajaarvamist, loogilisem on isegi ajavahemikku 7 ja 4 e.m.a. Tegelikult pole päris kindel isegi see, kas Jeesus sündis jõulupäeval, kuigi just sellest sündmusest nädal edasi meie uusaasta paigutub.
Tunnistada vigu pole küll katoliikliku maailma jaoks ebatavaline. Aastal 1582 otsustati, et Julius Caesari juba esimesel sajandil e.m.a kehtestatud kalendris oli samuti viga, mis jättis osa liigpäevi arvestamata, ja 1582. aastal liideti paavst Gregorius XIII reformiga kalendrile otsa vahepeal märkamata jäetud 10 päeva. Kui Eesti 1918. aasta veebruaris sama reformi ellu viis, oli vaja lisada juba 13 päeva.
