Gaza sektor on müstiliselt väike maariba, 41 kilomeetrit pikk ja 6-12 kilomeetrit lai, kuhu on suudetud ära mahutada 1,7 miljonit elanikku. Enamikus rahumeelseid inimesi, vähemuses ka terroriste.Võim on aga rühmituse käes, keda suur osa maailmast peab samuti terroristlikuks.
Loodi see territoorium 1949. aastal, kui esimene Iisraeli-Araabia sõda lahendust otsis. Ja suur osa Gaza elanikest on tollaste Palestiina sõjapõgenike järeltulijad. 1967. aastast oli ta Iisraeli kontrolli all, 1993. aastast on aga osa palestiinlaste omavalitsusalast, 2006. aastast sisuliselt eraldiseisev ala islamiliikumise Hamas võimu all.
Iisrael sattus sealse protestilainega silmitsi 1987. aastal alanud esimese ülestõusuga (intifada), kui tuli küll peamiselt tõrjuda kive pilduvaid noorukeid. 2000. aastal taaspuhkenud intifada on aga tähendanud üha enam enesetapurünnakuid ja järjekindlat raketirahet Gaza sektorist üle Iisraeli piiri. Esimesest probleemist aitas üle vaid kindla piiri kehtestamine Iisraeli ja palestiinlaste vahele. Teist pole suudetud likvideerida ka iga paari aasta tagant toimunud suurte sõjaliste operatsioonidega.
Kahel korral 2004. aastal, mais ja oktoobris viis Iisrael läbi suurema sõjalise operatsiooni, viies korraks ka maaväed Gaza sektorisse sisse. Edu oli ajutine, tagajärjeks oli hoopis see, et aasta hiljem otsustas juudiriik lammutada oma asundused Gaza sektorist ja tõmbus sealt üldse välja. Gaza sektor libises intifada kandva jõu Hamasi kontrolli alla, kes 2007. aastal lõi ka rivaalitseva al-Fatahi territooriumilt välja.
Ja nüüd oli Iisrael silmitsi juba uue probleemiga - Hamas nende eksistentsi ei tunnistanud. 2006. aastal peeti jälle maha väike sõda Iisraeli ja Hamasi vahel - hukkunuid Iisraeli poolel alla kümne, palestiinlaste poolel 400. Ja nagu juba öeldud, Hamas tugevnes veelgi. Kokkupõrked ja raketirahe üle Iisraeli piiri ei katkenud.
Gaza sõjaks nimetatakse juba sõjategevust detsembrist 2008 kuni jaanuarini 2009. vähem kui kuu ajaga leidis Iisrael võimaluse oma rünnakutele ise lõpp teha, kuigi tegelik edu oli veelgi väiksem. Hukkunuid nagu ikka kümnetes Iisraeli, tuhandetes palestiinlaste poolel. Ka suunatud rünnakutega teatud palestiinlastest väepealike vastu ei suudetud raketisajule lõppu teha. Peale tuli hoopis rahvusvaheline skandaal valge fosfori kasutamise pärast.
Nüüd siis on Iisrael juba neljandat korda (kui neid üldse üksteisest eristada annab) vägedega Gaza sektori väravate taga. Kui Iisrael just 1993. aasta eellsesse ajastusse naasta ei taha ja sõjalist okupatsiooni ei kehtesta, pole ka mingeid väljavaateid, et palestiinlased oma Iisraeli-vastaseid rünnakuid lõpetaks.
Rahukõnelused nurjusid juba 2000. aastal, sest Iisrael ei pidanud võimalikuks arutada Jeruusalemma jagamist ega palestiinlastest põgenike kojunaasmist. Ka siis kui Hamas ja väiksemad Gazas tegutsevad rühmitused oleks lõpuks valmis Iisraeli riiki tunnustama, jõutaks ikka nullpunkti tagasi.
