Arengubioloog: inimliigi vaim mandub juba aastatuhandeid!
Arukus ja abstraktse mõtlemise võime arenesid meie eelajaloolistel esivanematel, kes 50 000 kuni 500 000 aastat tagasi Aafrikas elades pidid peavarjude rajamise ja ulukite küttimisega hakkamasaamiseks ajusid pingutama, vahendab The Daily Telegraph.
Tsiviliseeritud ajajärgul, mil meil enam pole tarvis eluspüsimise nimel samamoodi pingutada, ei toimi enam loodusliku valiku protsess, mis varem soosis meie kõige nutikamaid kõuke.
Seega pärandatakse meie nn arenenud mõtlemisvõimet pärssivad kahjulikud geenimutatsioonid järgmistele põlvkondadele, need hakkavad kuhjuma ja see toob kaasa inimliigi arukuse järkjärgulise hääbumise, väidab värske uurimus.
Stanfordi ülikooli arengubioloogia professor Gerald Crabtree selgitas ajakirjas Trends in Genetics, et 2000–5000 konkreetse geeni hulka kuuluvast geenist ükskõik millise muteerumine võib kahandada meie intellektuaalseid ja emotsionaalseid võimeid.
Meie "intelligentsusgeenide" areng leidis prof Crabtree hinnangul tõenäoliselt aset maailmas, kus looduse tooreste selektsioonimehhanismide meelevalda sattumine oli iga üksikisendi jaoks igapäevane nähtus. Tänapäeval keskkond meile enam samasugust survet ei avalda.
Maaviljeluse areng tuhandete aastate eest tõi kaasa elukorralduse suurema kogukonnastumise ning sedamööda, kuidas me hakkasime elama toetavates ühiskondades, mis väärotsustest või taipamatusest johtuvate vigade tagajärgi leevendasid, kahanes vajadus arukuse järele, leiab prof Crabtree.
"Kütt-korilane, kes ei suutnud leida õiget lahendust toidu või peavarju probleemile, tõenäoliselt hukkus koos järeltulijatega, samas kui nüüdisaegset juhtivat pangaametnikku ootab pärast samaväärse kontseptuaalse eksituse tegemist kopsakas lisatasu ja ta ise muutub partnerina ahvatlevamaks," tõi Crabtree näite. "Ilmselgelt on äärmuslik looduslik valik jäänud minevikku."
Kahjulike geenimutatsioonide toimumise tempot ning intellektuaalsete ja emotsionaalsete funktsioonidega tegelevate geenide erilist haavatavust arvesse võttes arvutas professor välja, et inimkond saavutas mõistuse ja tunnete vallas tipptaseme 2000–6000 aasta eest.
"Vean kihla, et kui aastast 1000 e.m.a. pärinev keskmine Ateena kodanik ilmuks järsku meie keskele, oleks ta sama taiplik ja intellektuaalselt ergas kui meie kõige hiilgavamad kolleegid ja kaaslased.
Tal oleks oivaline mälu, tema vastuvõtlikkus kõikvõimalikele ideedele oleks imetlusväärne ning tema seisukohad olulistes küsimustes oleksid erakordselt läbinägelikud ja selgemõttelised," arvas prof Crabtree.
Tõenäoliselt teeb inimkond järgmise 3000 aasta jooksul läbi veel vähemalt kaks geneetilist muudatust, mis kahandavad meie intellektuaalset või emotsionaalset stabiilsust, kuid arvatavasti on teadus selleks ajaks arenenud nii kaugele, et oskame probleemile lahenduse leida, lisas ta.
Oxfordi ülikooli antropoloogiaprofessor Robin Dunbar kommenteeris: "Prof Crabtree on seisukohal, et meie arukus on kujunenud selleks, et võimaldada meil ehitada maju ja pilduda rohtlasigade puhta täpsemini odasid, kuid see pole siiski ajumahu suurenemise põhjuseks.
Tegelikult on inimese ja teiste esikloomaliste ajude evolutsiooni tõuganud tagant meie ühiskondliku maailma keerukus — ning see keerukus pole kusagile kadumas.
Seni, kuni püsib inimkond, jäävad aktuaalseks küsimused, keda valida elukaaslaseks või kuidas kõige paremini lapsi kasvatada.
Mina isiklikult ei näe lähemas tulevikus üldse mingit põhjust paanikaks, kuna vastavate omaduste evolutsioon võtab aega kümneid tuhandeid aastaid. Kahtlemata leiab teadus neile probleemidele geniaalsed lahendused, kui me end enne ise õhku ei lase."
