Lühidalt öeldes kujutab Van Alleni kiirgusvöönd endast Maad rõngataoliselt ümbritsevaid osakeste pilvesid, mis sisaldavad planeedi magnetvälja lõksustunud laenguga osakesi. Kõrgusel 1000 kuni 60 000 kilomeetrini kujutab see Päikesest lähtunud, aga Maa magnetpooluste lõksu jäänud radiatsioon aga tõsist ohtu satelliitidele. Selle kahekihilise vööndi avastas esimest korda USA astronoom James Van Allen (1914-2006) aastal 1958.
Kaks tugevalt soomustatud kestaga kosmoseaparaati kandsid algselt nime "kiirgusvööndi tormisondid" kui nad augustis üles saadeti, nüüd hakatakse neid aga kutsuma Van Alleni sondideks, teatas NASA. Esialgu on arvestatud, et need aparaadid koguvad andmeid kaks aastat, seda kui kaua nad tegelikult töökorras püsivad, on muidugi võimatu ette näha.
Kiirgusvöönd koosneb kahest kihist, millest sisemine ulatub tavaliselt ligemale 6500 kilomeetrini, välimine aga ligemale 42 000 kilomeetrini Maast, kuigi nende kuju sõltub näiteks päikesetormide tugevusest. Ja selleks, et satelliite sealsete osakeste eest paremini kaitsta, saadetigi nende kohta andmeid koguma elliptilisele orbiidile kaks sondi, maksumusega 686 miljonit dollarit.