Keskajal oli inimestel tõsine hirm, kas siis ebausust või millestki muust lähtudes, ning oletatavaid vampiire kardeti tõsiselt. Southwelli luustikul olid metallorad löödud läbi õlgadest, südamest ja pahkluudest.

Ajastu, aastatevahemikus 550 kuni 700, millal ta maetud oli, on küll hämaramaid aegu Briti ajaloos,  kus anglosaksid britte eest tõrjudes ennast tulevasel Inglismaal kehtestasid, ja säilinud oli ka väga palju roomaaegset kombestikku. 6. sajandisse on paigutatud ka brittide kuningas Arturi tegevust. Ja Inglismaal on sellest ajast teada muidki "vampiirimatuseid".

Kui arheoloog Charles Daniels nn Southwelli vampiiri luustikule 1959. aasta kaevamistel sattus, tegi see talle isegi nalja. "Vaatasin kohe ka kihvade järele," oli ta siis naljatanud, paraku polnud kellegi aega või viitsimist seda luustikku põhjalikumalt uurida. Maetule oli juurde pandud ka roomalikke hauapanuseid. Ja on põhjust kahtlustada, et osa skeletist jäigi sinna hauda, kust Daniels ta leidis. 

Surnuid, keda mingil põhjustel arvati olevat ohtlikud ka pärast siitilmast lahkumist, maeti  erirituaalidega, nendib nüüd seda teemat tõsisemalt uurinud arheoloog Matthew Beresford. Sel ajal maeti vargaid, mõrvareid ja reetureidki vesistesse haudadesse, nägu allapoole, pea maha raiutuna, teivastatuna. Tol ajal valitses näiteks arusaam, et enesetapjatel on oht vampiirina tagasi tulla.

Millega Southwelli maetu oma vampiirimatuse ära teenis, pole küll siiani teada. Hiljuti leiti sarnaseid vampiirimatuseid ka Bulgaariast.

Southwelli lähikonnas on ebausku matustel hiljemgi esinenud, viimati veel 1822. aastal on seal üks mõrvar maetud teivastatuna.