Tuumajäätmed on Inglismaal pool sajandit hiljem ikka veel lahendamata probleem
Sellafield Põhja-Inglismaal on olnud Briti tuumaenergeetika sümboliks juba 1956. aastast kui sealses naabruses Calder Hallis avati esimene elektrivõrku lülitatud tuumajaam maailmas. Plutooniumit hakati tootma juba kaks aastat varem. 1957. aastal leidis kohalikus Windscale'i plutooniumitootmiskeskuses aset ka Briti ajaloo rängim radioaktiivne leke, mille jäljed on siiani keskkonnas tuntavad.
Ja kuigi igivana Calder Halli reaktor suleti 2003. aastal ja kolme Windscale'i reaktori (suletud kaks 1957., kolmas 1981. aastal) asukohas tegeldakse tõsiselt lammutustöödega, on tegemist ikka veel ohtlikuima tuumaobjektiga tervel Inglismaal.
Tänaseni on sealsetes suletud tuumareaktorites hoiul ohtlikud jäätmed, ja nagu uus raport kinnitab, pole 50 aasta jooksul nende haldajatel olnud isegi selget pilti, kuhu tuumajäätmed ladustada. Ka tuumareaktorite lammutamisele kuluvad rahasummad on väljunud igasuguse kontrolli alt, vahendab BBC.
Tänaseni pole teada isegi seda, kui kaua kestaks jäätmehoidla ehitamine, et aastatuhandeid radioaktiivsena püsivaid jäätmeid turvaliselt ladustada. Ohtude vähendamine läheks maksma kuba kuni 1,3 miljardit naelsterlingit.
Sellafieldi ligemale 1400 hoonest 240 on olnud otseselt seotud tuumaenergia või tuumarelvade tootmisega, 55 neist on ametlikult kinni pandud ja ootavad lammutamist.
