Kalendris oli sel päeval kaks kuupäeva. Kuna Venemaa oli lõpuks otsustanud vananenud kalendrist uude üle minna, oli ka ajalehtede päises korraga 25. oktoober vanas ja 7. november uues arvestuses. Pealinnas Petrogradis (praeguses Peterburis) toimus pööre, mida hiljem nimetati oktoobrirevolutsiooniks, kuigi tegelikult leidiski see aset novembris.
Petrogradis oli kogunenud tööliste ja soldatite nõukogude kongress, mis esindas sõjakat kildkonda, kuigi üha enam vaid ühte parteid - enamlasi. Ja enamlased haarasid relvade jõul võimu, ajutine valitsus vahistati, hulk inimesi sai tulevahetuses ka surma. Rahvamasse sel ajal tänavail neid toetamas ei olnud, ehk ikkagi meenutas asi tavalist riigipööret, mitte revolutsiooni.
Aga eks see sõltus ka sellest, millise partei mätta otsast asju vaadata. Näha polnud ka ulatuslikke proteste, sest kõik valmistusid samal ajal hoopis asutava kogu valimisteks, mis pidid Venemaast demokraatliku riigi tegema. Polnud põhjust arvata, et keegi Lenin suudaks riiki kauem juhtida kui ükski senine saamatu valitsus.
Kuus päeva pärast pööret kirjutas Päewaleht oma esileheküljel:
"Meie oleme praegust rewolutsioni ikka politiliseks pidanud, mis wana isewalitsuse asemele rahwawalitsuse maksma peab panema. Piiramata isewalitsuse kukutamises olid Wenemaa seltskonnakihid kaugelt enamuses ühel meelel. Sellepärast langes ka isewalitsus kergeste. Küsimuses aga kui kaugele rewolutsion edenema peab, algawad aga Wenemaa rahwaklasside wahel suured ja terawad lahkuminekud. /... / Mitte maad ei anna enamlased Wenemaale, waid agrar-rahutusi. Enamlased lubawad rahu, leiba ja maad, kuid annawad pikema sõja, nälja ja agrar-rahutused."
Postimees kirjutas juba juba 28. oktoobril ehk 11.novembril 1917:
"Üleüldise rahulolematuse ja seisukorra lootusetuse toetusel on nüüd sotsialdemokratliste olluste äärmine tiib, nõndanimetatud enamlased riigiwõimu päälinnas oma kätte wõtnud. Et wäeseljataguse wäosad nende poole hoiawad ja senine ajutine walitsus ei ole suutnud enesele kohtadel kandwat jõud luua, siis ei ole riigipöörde puhul enamlaste wõimukatsetele nähtawasti kuskil laialises riigis tegelikult wasta hakatud. /.../ Kõik politilised, rahwuslised ja sotsialsed rühmad Eestis peaksid ühesmeeles seks kokku astuma, et Eesti rahwus-poliitilist paleust, Eesti demokratlist wabariiki teoks teha, enne kui meie Wenemaa korralagedustesse ära upuksime," kirjutas Jaan Tõnisson.
Tallinna Teatajas ironiseeris aga samal päeval Milli Mallikas (alias esseer Hugo Raudsepp):
"Lugesin raekoja ees ajalehe suuri pealkirju: Nõukogu on walitsuse oma kätte võtnud (wiimaks ometi!)... Ajutist walitsust ei ole enam (juba jälle!)... Mõned ministrid wangi wõetud (ja weoautomobilidega soolaputkasse wiidud?)... Peaministri kandidaat on Lenin (ega's midagi!)... uue walitsuse programm (lapsed wakka!): sõjale lõpp (tubli!)... maa talupoegade kätte (aga wabrikutöölised?)... majandusline kriisis ja nälg tulewad kõrwaldada (missugune jumalik sõna - "kõrwaldada") /.../ Meie oleme nüüd kõik "kiiremehed", tahame kõike kohe kätte saada ja kes seda ei anna, see on "rewolutsioni äraandja", paendlane ja "kodanlastele müüdud hing."
Viktor Kingissepp haarab Tallinnas võimu
Vahepeal oli pööre läbi viidud ka Tallinnas. Püssiähvardusel võtsid Tallinna sõjarevolutsioonikomiteed esindanud enamlane Viktor Kingissepp ja (juba päev hiljem igasuguse tähtsuse minetanud) esseer Erast (ehk Ernst) Meister 27. oktoobril (ehk siis praeguse kalendri järgi 9. novembril) kubermangukomissarilt Jaan Poskalt võimu üle. Möödus täpselt nädal Peterburi pöördest, kui sõjarevolutsioonikomitee otsusega "tsensuurialale määratud komissar" Johannes Käspert pani vägisi kinni peaaegu kogu eestikeelse ajakirjanduse, esialgu ajutiselt, detsembriks juba lõplikult. Kuni veebruar 1918 kõik jälle pea peale keeras.
13. ehk 26. novembril 1917 siiski viidi Asutava kogu valimised ka Eestis läbi. Enamlased Eestis kogusid 38,8 protsenti häältest, kogu Venemaal vaid 24 protsenti. Rahvas enamlastele valitsemiseks mandaati ei andnud, mille peale asutav kogu aeti jõuga laiali, enamlaste parteil oli võimul püsida võimalik vaid sõjaga ja selline ka kaela tuli. "On selline partei" oli kehtestanud sõjaväelise diktatuuri, mida ei peitnud ka järgmistel aastakümnetel põhjalikult punaseks kirjutatud ajalugu.
"Kodanlaste" ehk siis tärkava keskklassi esindajate ennustused kuidas enamlaste riigipöördest tuleb kaela uus segadus, sõda ja nälg, et talupoegadele lubatav maa võetakse peagi tagasi (kui kümme aastat hiljem vägisi kolhoose looma hakati), ja demokraatia ehitamine saab otsa, leidsid järjest kinnitust.
Enamik Eesti parteidest asus hoopis iseseisvat riiki ehitama, milleks oli jaanuariks 1918 pea täielik üksmeel (välja arvatud vaid enamlased). Oma jalgealuse kaotanud Eesti enamlased leidsid aga end peagi teisel pool rindejoont, sõdimas iseseisva Eesti vabariigi vastu. Aga see on juba teine lugu.
Üks kuulsamaid filmilavastusi oktoobripöördest:
