Mesoplodon traversii on üks mõõkhambuline nokisvaal, mille olemasolu on teatud juba 140 aastat, kuid ühtki elavat esindajat pole teadlased kunagi näinud, vahendab AP.

Varem oli vaid teada, et 1872. aastal Uus-Meremaa Pitti saarelt leitud kihvatükk pidi kuuluma ühele seni nähtamatuks jäänud vaalaliigile. Järgmisena leiti 1950. aastatel White'i saarelt koljutükk, mida peeti esialgu hoopis ühele teisele vaalale kuuluvaks. 1986. aastal leitud uut koljutükki peeti aga uue vaalaliigi (Mesoplodon bahamondi) tõendiks. Detsembris 2010 uhuti Plenty lahes kaldale kaks vaala, ema ja poeg, ja jälle liigitati nad valesse vaalaliiki.

Täna ajakirjas Current Biology avaldatud uurimus viib need leiud aga kõik kokku. Kuigi keegi pole elavat Mesoplodon traversiid näinud, on päris kindel, et see vaalaliik on reaalselt olemas. Ja kui tunamullused esindajad just oma liigi viimased ei olnud, siis pole see liik ka veel välja surnud. 2010. aastal tabas teadusmaailma lausa õnnetus, sest kohalikud vaalatundjad liigitasid hukkunud vaalaema ja tema poja palju tavalisemasse liiki kuuluvateks ja matsid nad maha ilma põhjalikuma uuringuta.

Koeproov analüüsiti laboris alles pool aastat hiljem. Ja nüüd, tänavu kaevati kahe hukkunud vaala luustikud seega uuesti liiva alt välja, meri oli küll jõudnud juba vaalaema pealuugi ära uhtuda.

Tegemist on suhteliselt väikese vaalaliigiga ja oma nokaga meenutavad nad isegi pigem delfiine. Elavad nad Vaikse ookeani lõunaosas Uus-Meremaa vetest Tšiilini välja ja toituvad kalmaaridest, aga kuna keegi neid elusalt näinud ei ole, on võimatu midagi täpsemalt nende elustiili kohta öelda, rääkimata loendamisest kui palju neid meres võib elada.