Kuidas orkaanidele nimesid pannakse?
Kõigepealt ristiti orkaane katoliku pühakute nimedega. Hiljem hakati tähistamiseks kasutama tormi tekkepaiga pikkus- ja laiuskraade, kuid see süsteem osutus igapäevases kõnepruugis kasutamiseks liiga kohmakaks, vahendab mental_floss.
Sõjaväe-meteoroloogid hakkasid tormidele naiste nimesid panema Teise maailmasõja ajal. 1950. aastal võttis sama meetodi omaks ülemaailmne meteoroloogialiit WMO.
WMO töötas välja nimede tähestikupõhise rotatsiooni süsteemi. (WMO koosolekud võivad tormist tabatud riikide palvel konkreetseid nimesid "puhkusele saata". Seejärel ei kasutata vastavat nime vähemalt kümme aastat, mis lihtsustab ajaloolist viitamist ning kindlustusnõuete menetlemist.)
1970ndate aastate lõpus süstiti mängu annus poliitilist korrektsust: Atlandi orkaanide loendisse lisati mehenimed, nagu ka prantsuse- ja hispaaniapärased nimed, mis pidid viitama tormidest räsitud riikides kõneldavatele keeltele.
Tänapäeval kasutab WMO 21 nimest koosnevat loendit (millest on välja jäetud Q-, U-, X- ja Z-alguselised nimed), mida korratakse tsükliliselt iga kuue aasta tagant, kusjuures hooaja esimese tormi nime soolisus vaheldub aastati kordamööda, ülejäänud tormide nimede soolisus aga hooaja lõikes.
Kui samal aastal puhkeb rohkem kui 21 nimelist tormi, nagu juhtus 2005. aastal, pannakse ülejäänud tormidele nimed kreeka tähestiku tähtede järgi.
Vahel juhtub, et orkaani tabab iselaadne "identiteedikriis" ja selle nime muudetakse. Selleks peab torm ühelt ookeanilt teisele siirduma või maha rahunema ja seejärel uuesti puhkema.
2012. aastal on seni antud nimi järgmistele orkaanidele: Alberto, Beryl, Chris, Debby, Ernesto, Florence, Gordon, Helene, Isaac, Joyce, Kirk, Leslie, Michael, Nadine, Oscar, Patty, Rafael, Sandy, Tony, Valerie ja William.
