Leinast sõgedad vanemad säilitasid poja laipa kuus aastat jääkapis
Milleks? Et temaga vestelda hetkedel, mil leinamasendus aru röövima kipub, vahendab Oddity Central.
Hiina Chongqingi provintsis Huanglingi külas elav 60-aastane puusepp Tian Xueming abiellus 1979. aastal ja kolis koos mõrsjaga mudast ehitatud tagasihoidlikku majakesse, mida noorpaar pidi jagama veel kuue sugulasega.
Võimaldamaks perele paremat äraelamist, läks Tian tööle linna. Tänu mehe puusepaoskustele ja laitmatule töössesuhtumisele hakkas perekonna elujärg tasapisi paranema.
1982. aastal sündis neil tütar; 1987. aastal tõi abikaasa Yang Hongying ilmale kauni poisslapse.
Veetmaks rohkem aega pere seltsis, otsustas Tian töölt lahkuda ning kodukülla naasta. Mees ehitas oma kätega perele kolmekorruselise elamu, mida peetakse Huanglingi uhkeimaks, ning meenutab noid aegu elu parimate päevadena. Kuid õnn polnud määratud kestma…
Tütar Yingying lahkus elust kuumaperioodi ajal. Linnas aedvilju ostmas käinud 15-aastane neiu nägi poolteist tundi hiljem koju naastes välja kahvatu ja kurnatud, ehkki palus vanematel tema pärast mitte muretseda.
Varsti leiti vaevu hingav Yingying hoovis lebamas. Selleks ajaks, kui arst kohale jõudis, oli juba hilja. Tänase päevani süüdistab Tian end, et ei hoolitsenud tütre eest piisavalt.
Just siis, kui aeg ränki hingehaavu viimaks parandama hakkas, tabas perekonda uus tragöödia. Üheksa aastat pärast Yingyingi surma diagnoositi äsja ülikooli astunud pojal Quinyuanil leukeemia viimane faas.
Tian Xueming mäletab, et oleks andnud hinge tagant kõik, tasumaks õppemaksu ja kindlustamaks pojale edu elus, kuid saatus polnud nii määranud. 2006. aasta märtsis teatati talle telefonitsi, et Quinyuan on juba kuus kuud palavikku põdenud.
Pereisa, kes emalt olukorra tõsidust ei adunud, palvetas peagi naisega kõrvuti poja tõvevoodi ees, lootes imelisele paranemisele. Quinyuan suri 2006. aastal vaid 18-aastasena.
Poja kaotus oli viimane piisk Tianide kannatustekarikasse. Suutmata talumatu kaotusega leppida, otsustasid nad poja surma asjaolusid varjata.
"Selgitasin naisele, et me ei peaks poega matma, vaid endaga ühes hoidma. Ta nõustus," rääkis Xueming Hiina ajakirjandusele. Tolsamal ööl tühjendas abielupaar jääkapi, riietas poja surnukeha ja paigutas selle kappi.
Ebaharilikku matmispaika õnnestus abielupaaril varjata kuus aastat, mille vältel oli neil kombeks istuda toolidel ümber jääkirstu, avada selle kaas ja rääkida pojaga, nagu poleks too kunagi lahkunudki.
Tian möönab, et nad andsid naisega mõlemad endale aru, et taoline käitumine pole kõige normaalsem, kinnitades samas, et leinaga toimetulemiseks oli see ainus võimalus.
Tian Xueming teab, et sugulased ja naabrid, kes teda poja surnukeha matma õhutavad, soovivad talle head, kuid seni pole ta suutnud end selleks sundida.
"Tean, et langetasin vale otsuse, mis on ka naabritele ebameeldivusi põhjustanud, aga ma kaotasin ju mõlemad lapsed! Mitte keegi ei suudaks mu kannatusi mõista," rääkis mees, põrnitsedes toanurgas seisvat jääkappi. "Igatahes võin ma alati, kui pojast puudust tundma hakkan, teda näha."
