Rahvamasside tarkus pakub ka negatiivset informatsiooni
Mäletatavasti on teadlased avastanud negatiivse informatsiooni. Kes pärast tänast kommentaari teab vähem kui enne selle algust, süüdistagu teadlasi nimedega Horodecki, Winter ja Oppenheimer, kellel õnnestus demonstreerida, kuidas edastades negatiivset infot kaotab selle vastuvõtja teadmisi.
Teadmiste kadu ei tähenda tingimata rumalamaks muutumist, nagu ei ole tõene vastupidinegi. Eksisteerib veel ju ka vale informatsioon, nagu näiteks, et Tartu on suurem kui Tallinn. Selline väärinformatsioon kasvatab vastuvõtliku inimese teadmiste hulka, kuid muudab ta samal ajal rumalamaks. Segadust kasvatab veel teadmiste paradoks, mida võib täheldada targaks saanud inimeste juures. Kõigi üllatuseks muutuvad nad tagasihoidlikeks ja peavad oma teadmisi ebapiisavateks.
Negatiivse informatsiooni probleem meenus lugedes Linkedini kogutud ennustusi asjadest, mida viie aasta pärast büroodes enam ei ole. Esimeseks ennustuseks oli rolodeksi ära kadumine. Kuna vähesed teavad, millest jutt käib, võiks selle uudise lugemist pidada talupojalikuks näiteks tüüpilise negatiivse info lisandumisest. Selle tulemusel tajute, et teate endisest vähem. Terviseriski kartuses ei hakka rolodeksi teemat siiski pikemalt käsitlema ja vaadakem veel, mida peagi büroodest enam ei leia.
Neli viiendikku seitsmest tuhandest kõikjalt maailmast professionaale ühendavast võrgustikku kaasatud vastajast ennustavad kadu magnetlinti kasutavale diktofonile. Umbes sama suur on faksiaparaadile lõpu ennustajate arv. Kaks kolmandikku kaotavad ära juba mainitud rolodeksi. Sama levinud on usk, et viie aasta pärast ei tööta keegi enam kellast-kellani ehk töögraafik muutub liikuvaks.
Hoolimata enamuse töötajate kaugenemisest, peab kolmandik võimalikuks, et neid ei otsita enam taga lauatelefoni abil. Neid lihtsalt enam ei ole. Jutt käib siis telefonidest, mitte töötajatest. Sama tõenäoliseks peetakse lauaarvuti pöördumatut lahkumist bürookultuurist. Viiendik peab oluliseks töist kultuuriruumi toetava riietuskultuuri märkide kadumist nagu ülikond, lips, valge särk või Chanel’i jakike.
Nüüd pole enam palju fantaasiat vaja järgmise kaduva nähtuse äratundmiseks. Kui kadunud on nii faksiaparaat, arvuti, telefon, tööaeg ja formaalne riietus, pole ju vaja ka olematu büroo nurgas asuvat büroojuhi ruumi. See nähtamatu hierarhiat markeeriv eraldi ruumikene kaob koos ülejäänud töötajaid eraldavate pisikeste vaheseintega. Vähemalt iga viies vastaja pidas seda arengut tõenäoliseks. Viimaseks kümne kaduva asja edetabelis tõi iga viies-kuues vastaja mälupulga.
Lisaks andsid vastajad teada, mida nad sooviksid viie aasta pärast büroos näha. Iga neljas vastaja soovis kloonitud assistenti, kes aitaks päevatöö rutiinidega. Sama paljud soovisid endale paigakest, kuhu paistaks naturaalne Päike. Iga viies soovib nurgatagust aset, millel saaks natukene magada. Vähemalt sama populaarseks võib pidada soovi nupukese järele, mida vajutades paneb kaastöötaja oma suu kinni. Või vähemalt lakkab heli tekitamast.
Mida kõige selle najalt järeldada? James Surowiecki avaldas massides peituvast tarkusest rääkiva raamatu „Wisdom of Crowds,” mille sõnumi järgi võivad indiviidid eraldi olla suhteliselt infovaesed. Ent kui nende tihti isegi vastuolulised arvamused kokku koguda, kipub grupi keskmine liikuma pigem tõe suunas kui sellest eemale. Käesoleval juhul 7000 maailmast kogutud arvamust paistavad kajastavat trafaretsust, mida oleks võinud küsida ühelt inimeselt. Tõenäoliselt tegi käesolev info paljusid vaesemaks, kuna ei lisanud midagi uut, sest paljude jaoks on see kõik juba juhtunud.
Jättes arvestamata siis rolodeksi kaasuse.
