TOP 10: Olulisemad Nobeli võitjad läbi aegade - Ema Teresast Einsteinini

Sel nädalal jagatakse 2012. aasta Nobeli preemiaid. Seni on meditsiinipreemia pälvinud jaapanlane Shinya Yamanaka ja britt John B. Gurdon panuse eest rakutuumade ümberprogrammeerimise ja täiskasvanud rakkude tüvirakkudeks muundamise uuringute vallas, füüsikapreemia prantslane Serge Haroche ja ameeriklane David Wineland murranguliste katsemeetodite eest, mis võimaldavad uurida ja mõjutada üksikuid kvantsüsteeme neid lõhkumata ning keemiapreemia USA teadlased Robert Lefkowitz ja Brian Kobilka G-valguga seotud retseptorite uurimise eest, mis on toonud selgust küsimusse, kuidas organismi miljardid rakud keskkonda tajuvad ja omavahel signaale vahetavad.

Kahtlemata on need saavutused kiiduväärsed ning võitjad hakkavad teenitult kuuluma inimkonna mõnede paremate esindajate kilda. Siinkohal sobib meenutada varasemaid laureaate ja nende saavutusi. Valik pärineb veebilehelt Life’s Little Mysteries.

Albert Einstein

Kes sobiks nimekirja alustama paremini kui maailma ajaloo kuulsaim teadlane? Albert Einsteinile omistati Nobeli füüsikapreemia 1921. aastal fotoelektrilise efekti avastamise eest. Tegemist on kummastava nähtusega, mis väljendub selles, et valgusega „pommitatud“ aatomid kiirgavad elektrone. 1905. aastal väitis Einstein, et valgus koosneb diskreetsetest pakettidest (mida nüüdisajal nimetatakse footoniteks). Tema teooria kohaselt neeldusid need valguspaketid aatomites leiduvatesse elektronidesse, mis sel moel lisaenergiaga varustatult rebisid end peremees-aatomite küljest lahti.

Tähelepanek, et valgus koosneb osakestest, mida aatomid endasse neelavad ja välja kiirgavad, oli vaid üks Einsteini revolutsioonilistest avastustest. Lisaks töötas ta välja erirelatiivsusteooria ning avastas, et aine ja energia on ekvivalentsed (energia võrdub massi ja valguse kiiruse ruudu korrutisega). Tõeliselt mitmekülgse ja viljaka teadusgeeniusega kirjutas ta isegi uurimuse, milles selgitas, miks jõe „lookekoefitsient“ — jõe pikkuse ning lätte ja suudme vahelise linnulennulise vahemaa suhtarv — võrdub irratsionaalarvuga pii.

Marie Curie ja teised

Marie Curie oli esimene inimene, kes pälvis kaks Nobeli preemiat, ning ainus inimene Nobeli preemiate ajaloos, kes on need võitnud kahes eri valdkonnas. Koos abikaasa Pierre Curie ja Henri Becquereliga võitis Marie 1903. aastal füüsikapreemia radioaktiivse kiirguse avastamise eest. Seejärel omistati Marie Curiele 1911. aastal Nobeli keemiapreemia raadiumi ja polooniumi avastamise ning nende omaduste uurimise eest.

Perekond Curie’d on olnud Nobeli preemiakomitee lemmikud. Lisaks Marie ja Pierre’i võitudele pälvis nende tütar Irene Joliot-Curie koos abikaasa Frédériciga keemiapreemia 1935. aastal. Marie Curie teise tütre mees Henry Labouisse oli aga UNICEF-i direktor1965. aastal, mil tollele rahvusvahelisele organisatsioonile omistati Nobeli rahupreemia.

Sir Alexander Fleming ja teised

1945. aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia laureaadid olid sir Alexander Fleming, Ernst Chain ja sir Howard Florey, keda pärjati perekonda Penicillium kuuluvates seentes leiduva penitsilliini ja selle antibiootiliste omaduste avastamise eest.

Levinud kuulujutu kohaselt tegi sir Alexander avastuse kogemata, kui sõi tüki hallitanud leiba ja paranes seepeale nakkushaigusest. Väike tõetera selles loos on: avastus sündis tõepoolest juhuse läbi. 1928. aasta augustis Fleming puhkas. Septembri alguses oma laboratooriumisse naastes avastas ta, et mõnedesse bakteriproovidega Petri tassidesse oli siginenud hallitusseen. Seene vahetusse ümbrusse jäänud tassides olid bakterid surnud, kaugemate tasside pisikud aga ellu jäänud.

Järgmised paarkümmend aastat uuris Fleming esmalt „hallitusemahlaks“, hiljem seente perekonna järgi penitsilliiniks nimetatud ühendi bakteritevastaseid mõjusid. Chaini ja Florey’ panuseks oli penitsilliini suurt tõhusust tõestanud rangete kliiniliste katsete läbiviimine ning ühendi rafineerimise ja masstootmise üksikasjade väljatöötamine.

Penitsilliin ravib stafülokokknakkuseid, sarlakeid, gonorröad, kopsupõletikku, meningiiti, difteeriat, süüfilist ja muid tõsiseid nakkushaiguseid.

Hermann Muller

1946. aastal pälvis Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia ameeriklane Hermann Joseph Muller avastuse eest, et kiirgus põhjustab mutatsioone. Bioloogiharidusega Muller uuris 1920. aastatel põhjalikult röntgenkiirguse mõjusid mitmesugustele organismidele ja avastas 1926. aastal selge seose kiiritadasaamise ja surmavalt ohtlike mutatsioonide vahel. Järgmistel aastatel nägi Muller väsimatult vaeva avalikkuse tähelepanu juhtimisega kiirgusest johtuvatele tõsistele ohtudele. Tema tegevuse tunnustamine Nobeli preemiaga aitas üldsusele teadvustada tuumareostuse tervisemõjusid, mis seoses Hiroshima ja Nagasaki tuumapommitamisega 1945. aastal teravalt päevakorda olid kerkinud.

Oma ülejäänud elupäevad pühendas Muller suuresti võitlusele tuumarelvakatsetuste vastu ja tuumasõjaohu kahandamise eest.

Watson, Crick ja Wilkins

Francis Crick ja James Watson said 1962. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia avastuse eest, et DNA-l on topeltheeliksi kuju. Maurice Wilkins hõlmati laureaatide hulka varajaste tõendite eest, mis Cricki ja Watsoni hüpoteesi kinnitasid — nimelt kaardistas ta DNA molekuli kuju röntgenkristallograafia-meetodil.

Autasustatute loendist jäeti aga välja veel üks inimene — otsus, mille tõttu peavad paljud toonast auhinda vastuoluliseks. Watson ja Crick formuleerisid oma hüpoteesi DNA kuju kohta 1953. aastal alles pärast seda, kui olid analüüsinud biofüüsik Rosalinda Franklini tehtud DNA röntgen-difraktsioonülesvõtet (mida neile näidati Franklini teadmata). Enne seda, kui Watson ja Crick oma uurimustööga algust tegid, oli Franklin juba hakanud kirjutama endapoolset tööd, milles kirjeldas DNA heeliksilaadset kuju, kuid naisteadlase panust eirati aastaid. Franklinil ei õnnestunudki kunagi oma pretensioone Nobeli komiteele esitada, Watson, Crick ja Wilkins pälvisid autasu neli aastat pärast Rosalinda Franklini surma.

Punane Rist

Rahvusvaheline Punase Risti komitee on võitnud rohkem Nobeli preemiaid kui ükski teine organisatsioon või isik. 1917. ja 1944. aastal võideti preemiad tegevuse eest Esimeses ja Teises maailmasõjas; kolmas auhind omistati organisatsioonile selle sajandal tegevusaastal (1963) kahasse Punase Risti Seltside Liigaga.

Maailmasõdades tegeles Punane Rist kõigi sõdivate osapoolte sõjavangilaagrite külastamise ja seiramisega, korraldas kriisiabi toimetamist tsiviilelanikkonnale ning vahendas teateid sadade tuhandete vangide ja kadunud isikute kohta.

Martin Luther King noorem

35. eluaastal sai pastor Martin Luther King jun kõige nooremaks Nobeli preemia laureaadiks. Sellega tunnustati 1964. aastal tema mittevägivaldset võitlust rassilise diskrimineerimise lõpetamise eest Ameerika Ühendriikides. Tema legendaarne „unistuse-kõne“ („I have a dream…“), mille ta oli aasta varem pidanud 200 000 pealtvaatajale Lincolni memoriaali trepil, oli vaid üks kuulsatest ja mõjukatest kõnedest, mille King kodanikuõiguste eestvõitlejana pidas.

Werner Heisenberg

Heisenberg pälvis füüsikapreemia 1932. aastal kvantmehhaanika elementaarsete printsiipide, s.t subatomaarsete osakeste käitumist suunavate reeglite avastamise eest.

Kvantmehhaanika muutis meie arusaama tegelikkusest kardinaalselt, andes mõista, et nii valgus, elektronid, aatomid kui üldse kõik asjad käituvad korraga nii osakeste kui lainetena. Sellest tulenev nn määramatusprintsiip sätestab, et on võimatu absoluutse täpsusega mõõta nii osakese asukohta kui selle kiirust — kui tead, kus osake on, pole sul aimugi, kuhu või kui kiiresti see liigub. Veel üks kvantmehhaanika pentsikuid aspekte on, et selle kohaselt ei ole meie sooritatavatest vaatlustest eraldiseisvat tegelikkust olemas (vähemalt mitte aatomite mõõtkavas).

Jean-Paul Sartre

Sartre oli 20. sajandi Prantsuse filosoofia, eriti marksismi ja eksistentsialismi juhtfiguure. 1964. omistati talle Nobeli kirjanduspreemia, millest ta keeldus, rõhutades, et ei soovi lubada end taolisel autasul „transformeerida“ ega taha juhtiva lääne kultuurilise institutsiooni jagatavat preemiat vastu võttes valida konkreetset leeri ida- ja läänemaailma vahelises kultuurisõjas.

Sartre üllitas eksistentsialismiteemalise traktaadi „Olemine ja tühjus: essee fenomenoloogilisest ontoloogiast“ („L'Être et le néant: Essai d'ontologie phénoménologique“) 1943. aastal. Koos Prantsuse autori Albert Camus’ga (kes sai Nobeli kirjanduspreemia 1957. aastal) populariseeris Sartre eksistentsialistlikku liikumist, mis rõhutas universaalsetele tõdedele või moraalsetele kohustustele keskendumise asemel elamiskogemust.

Ema Teresa

Albaania päritolu India kodanikust roomakatoliiklane Agnes Gonxha Bojaxhiu nunnanimega Ema Teresa asutas 1950. aastal Indias heategevusliku ordu Missionaries of Charity. Järgmised 45 aastat pühendas naine vaeste, haigete, orbude ja surijate eest hoolitsemisele, juhtides samas heategevuslike misjonäride ühenduse järkjärgulist laienemist Indias ja piiri taga. Kui ta 1997. aastal suri, leidus tänu tema pingutustele 123 maailma riigis 610 harumisjonit, mis muu hulgas haldavad HIV-i, pidalitõppe ja tuberkuloosi nakatunute turva- ja hooldekodusid, supikööke, laste ja perede nõustamise programme, orbudekodusid ja koole.

Ema Teresa võitis Nobeli preemia 1979. aastal. Paavst Johannes Paulus II kuulutas ta postuumselt õndsaks (s.t pühakuks) ja omistas talle Kalkuta Õnnistatud Teresa tiitli.