Kosmos maa peal: kosmosemuuseumid lähemal ja kaugel
Juba üle poole sajandi on kõik kosmosega seonduv olnud teemaks, mis pannud rahvamassid hõiskama, sellest rääkijate silmad särama ja kõneledes erutusest puterdama.
Kõik vähegi aktiivsemad poisid – ja küllap paljud tüdrukudki – tahavad mingis vanuses saada kosmosevallutajaks. Vanemaks saades jõutakse arusaamisele, et kergem on saada loterii peavõit kui osutuda väljavalituks taevalennule, aga see magus kripeldus jääb hinge.
Enamikule meist jääb ju ka paarikümne miljoni dollari kokkuajamine, et lasta end selle raha eest nädalaks ISSile lennutada, sama kaugeks unistuseks kui Andromeeda udukogu.
Sama utoopiline on ka 200 000 dollarit kokku saada, mille eest Richard Bransoni Virgin lubab varsti hakata huvilisi lennutama viieks-kuueks minutiks ligi 100 km kõrgusele kaalutusse olekusse.
Suurele elamusenäljale pakubki mõningast leevendust mõne kosmosekeskuse ehk muuseumi külastamine. Neid on juba õnneks hulgi, teinekord üpris üllatavas kohas, ja sinna saab reisida palju väiksema raha eest. Mõistagi on neid kõige rohkem USAs.
Siin astub nüüd lavale NASA. Lennud Kuule, kosmosejaamadesse, süstikutega, teistele planeetidele, universumisse – ikka on selle taga see neljatäheline lühend.
Külma sõja aastail sai selle organisatsiooni tegevus sisse sellise hoo, et sellega seonduvaid ettevõtteid-asutusi võis leida igas Ühendriikide nurgas. Kuid turistil polnud nendesse asja – hoiatus- ja keelusiltide järel tuli teel ette tõkkepuu ja selle juures kivinägudega vormis mehed.
Pisitasa hakkasid aga tähtsate asjade otsustajad aru saama, et maksumaksja tahab oma silmaga veenduda, et talle ei aeta puru silma. Et on olemas raketid ja moodulid, millega käidi Kuul, mitte pappdekoratsioonid ja Hollywoodi stuudios filmile võetu.
Nii hakkasid kosmosekeskuste juurde tekkima nn külastuskeskused ja mõned neist on nüüd sama suured kui lennukeskus ise.
Nüüdseks on kaks neist paisunud teistest tunduvalt suuremaks. Need on Texase osariigis Houstonist lõuna poole jääv Johnsoni kosmoselennu keskus Space Center Houston ja Florida keskossa jääv Kennedy Space Center.
(Lugu illustreerival fotol süstikud Endeavour ja Atlantis ninapidi koos Kennedy kosmosekeskuses Floridas.)
Need nimed vihjavad selgelt lennukeskustele, kuigi NASA ise ei mängi neis enam esimest viiulit. Neist on tänu arendajatele saanud suured turistilõksud, kus oma rahast lahtisaamine on tehtud hästi kergeks, kuid siiski pääseb mõlemas vaatama ka kosmosetehnikat üpris lähedalt.
"Siin Houston..."
See sõnapaar on omaaegsetest teleülekannetest paljudele tuttav. Palju neist ülekannetest tuttavat on Houstonis ka külastajale näha.
Üllatav on siiski, et siin ei ole mõnda pensionile arvatud kosmosesüstikut. Kuuldavasti oldi Texases oma asutuse kuulsuses nii kindlad, et süstiku saamiseks ei tehtudki erilisi jõupingutusi või ettevalmistusi – küll see meile antakse!
Siiski on ka loogiline, et keskus seda ei saanud – Houstonis küll valmistati astronaute ette, kuid lendu neid siit ei saadetud, raketid ja kosmoselaevad olid mujal.
Ometigi on lennukeskuse ja külastuskeskuse vahele jääval alal leidnud koha hiiglaslik kanderakett Saturn V, mida kasutati programmide Apollo ja Skylab juures aastail 1967–1973, lisaks teisi vähemaid.
Külastuskeskust hakati looma 1992 ja nüüd võtab see aastas vastu kuni 800 000 inimest.
Keskus ise on Texase stiilis, s.t väga suur, meenutades tavainimesele kõige rohkem ehk hiiglaslikku ostukeskust.
Katusega kaetud suurelt siseõuelt pääseb tiibhoonetesse, kus on palju ahvatlusi: IMAX-teater, videokeskused, restoranid, kauplused, laste mänguväljakud, suur süstiku ninaosa selles oleva simulaatoriga, Skylab-kosmosejaama täiemõõduline mudel, Apollo 17 juhtimismoodul jt kosmoselendudesse puutuvad esemed-mudelid.
Seal on ka Kuult toodud kivide laboratoorium-hoiukoht ja mõnda kivi saavad külastajad isegi katsuda. Ju see mõjub neile õnnestavalt nagu mõnele ikooni suudlemine.
Üks siseõue ustepaar avab juurdepääsu minirongile, millega saab minna kaema lendude keskust. Siin köidavad kõige enam tähelepanu Apollo-lendude juhtimistsentrum, praeguse kosmosejaama juhtimiskeskus ja nende vahel tööta jäänud süstikute lennujuhtimiskeskus.
Kompleks pakub ka väga erilisi külastusradu. Üks neist, Level tour 9, viib teid ehitisse nr 9, kus on süstikute ja kosmosejaama täiemõõdulised mudelid. Retke keskel süüakse ka lõunat söögikohas, mida on kasutanud astronaudid, ja käiakse Apollo-lendude juhtimiskompleksis. Minnakse mööda ka basseinist, kus astronaudid õppisid kõndimist ja tegutsemist kosmose tingimustes.
Lisateateid saab aadressil www.spacecenter.org.
Õiged raketid
Atlandi rannikul olevasse Kennedy kosmosekeskusesse saab Orlandost mööda peaaegu nöörsirget teed.
Selles keskuses käib aktiivne tegevus, sest lähedale jäävalt Canaverali neemelt saadetakse üha kosmosesse satelliite. Kes plaanib külastada Floridat ja lennukeskust, see võiks teha natuke eeltööd, ajastamaks oma sealviibimine samale ajale mõne raketi stardiga.
Kui Ühendriikide armee otsis 1940ndate lõpul sobivat kohta sel ajal veel uute rakettide katsetamiseks, langes valik kitsale rannaribale Florida idarannikul. Kui jõudis kätte satelliitide aeg, oli ka nende üleslaskmiseks see koht loogiline valik.
Ka esimesed astronaudid rebisid end katselendudeks Maast lahti sealt, neid viisid lendu kontinentidevahelised ballistilised raketid, mis algselt olid mõeldud kandma tuumalaengut.
Kui kätte jõudis Kuu-lendude ajajärk, siis loodi ka uued suured kolmeastmelised kanderaketid, mille üleslennutamiseks ehitati stardialused Merritti saarele. Kogu see ala sai nimeks Kennedy neem, ametlikus keeles Kennedy kosmoselendude keskus.
Kuuekümnendate lõpus, kui sinna hakkasid kogunema suured inimhulgad vaatama uute rakettide üleslennutamist, otsustati rajada spetsiaalne külastuskeskus. See avati 1967. a ja nüüd käib seal igal aastal uudistajaid poolteist miljonit.
See, et Floridast on üles lastud kosmoselaevu, on selgesti näha ka külastuskeskuse raketimetsast. Seal seisavad esimesi astronaute katselendudel üles viinud Mercury ja Atlas, peale selle kogu valik uuematest kanderakettidest.
Neile pakub seltsi justkui stardi ootel täismõõdus kosmosesüstiku mudel ja varsti lisandub ka ehtne, kosmoses lennanud süstik. Huvilised saavad astuda mööda rohkem kui saja meetri kõrgusel kulgevat purret, mis ühendab Apollo-aegset stardiplatvormi lifti ja kosmosealust ja mõelda, mis mõtetega astusid seda kaudu astronaudid enne, kui sisenesid raketi tipus linnupuurina tunduvasse lennukapslisse.
Kui te ei juhtu sinna just sel ajal, kui sealt stardib mõni rakett, siis saate sama elamuse simulaatorist. IMAX-teater pakub teile paremaid palu kosmoselendudel tehtud kaadreist ning "tavaline" kino lisab ajaloolisi kõrghetki Ameerika kosmoseajastust.
Kõige suuremaid elamusi peaks pakkuma bussireis, mis viib teid vaatama lennukeskuse Apollo-laevade ja süstikute stardiplatvorme.
Seal näete ka kanderakette starti toimetanud hiigelsuurt roomiktransportööri ja rakettide kokkupanekuks kasutatud tohutut koostehoonet, lõpus jõuate 111 m pika hiidkanderaketi Saturn V juurde. Kui olete enne arvanud endast, et olen päris mehe mõõtu mees, siis pärast seda hakkate vastet otsima sitika või sipelga kategooriast.
Üldiselt kulub uudistamiseks üks päev üpris lihtsalt ära, oma osa on selles ka suurel suveniirikauplusel, mille külastamise võiks jätta ringkäigu lõpetuseks. Seal on müüa üle 40 000 kosmosega seonduva eseme, kuid neid saate osta ka aadressilt www.thespaceshop.com.
Külastuskeskus paikneb rahvuspargi alal, kus lindudel, madudel ja alligaatoritel on pererahva õigused. Seepärast tasub väljaspool parkimisplatsi auto ust avades olla ettevaatlik, sest nagu hoiatussildid ütlevad: alligaator nalja ei mõista.
Lisateateid saab: www.KennedySpaceCenter.com ja www.afspacemuseum.org.
Astronaut Hall of Fame
Kennedy kosmosekeskusest jääb veerandtunnise autosõidu kaugusele Titusville'is paiknev Astronaut Hall of Fame, mida pääseb vaatama sama piletiga.
See keskus loodi esimeste astronautide poolt aastal 1990 ja sinna on koondatud astronautide isiklikke esemeid ja nende nimega seonduvat.
Ehkki vahepealseil aastail kippus külastajaid olema vähe, ei jäetud jonni ja keskus tegutseb edasi. Suure süstiku maketi juurde ehitatud kirikut meenutavas hoones on astronautide endi valitud esemed, tutvustamaks kosmoselende nende vaatenurgast, s.t mitte nii üles vuntsituna-ilustatuna kui suures külastuskeskuses.
Eriilmeline Udvar–Hazy
Washington oleks igav valitsuslinn, kui seal ei oleks palju muuseume ja neis veel rohkem meelepärast-vaatamisväärset.
Rahvuslik lennundus- ja kosmonautikamuuseum asub otse linna südames ja sinna on kogutud suur hulk lennunduse- ja kosmoseikoone: paljudele lennuvahenditele lisaks Apollo 11 juhtimismoodul, Skylab-kosmosejaama elusuuruses mudel ja Hubble'i kosmoseteleskoobi täismõõtmeis koopia.
Muuseumi kogud on nii tohutud, et suur osa suurematest eksponaatidest on nüüd leidnud endale koha Dullese nime kandva lennujaama lähedale ehitatud suures kompleksis. Keskus kannab selle ehitamist rahastanud Steven F. Udvar-Hazy nime.
Ehkki väljapanekute hoone ei ole täisvereline kosmosekeskus ja muuseumgi ei ole nii väga eriline, on see praegu siiski ainuke koht, kus saab seista kosmoseavarustes käinud süstiku kõrval. Teised kaks alles saavad rahvale nähtavaks Los Angeleses ja Floridas, kuid Discovery on endale kodu juba leidnud.
Lisateateid saab: www.airandspace.si.edu.
Väikesed NASA keskused
NASAl on Ühendriikides eri kohtades üle paarikümne uurimiskeskuse, neist seitsme juures on ka külastusosakond ja neid pääseb teatud tingimustel külastama.
Houstoni ja Kennedy järel on suurim peamiselt lennundusele pühendatud Virginia Air & Space Center Langley uurimistsentrum.
Hamptoni linnasüdames oleva keskuse selgroo moodustavad lennukid, kuid seal on ka näiteks Apollo 12 juhtimismoodul. Seal saab külastaja muu hulgas katsetada ka oma juhtimisoskusi, et laskuda kuukapsliga Kuule.
Apollo-programmi hiidsuur kanderakett Saturn V töötati välja Alabamas olevas Huntsville'is, Marshalli kosmoselendude keskuses, mis oli ka legendaarse W. von Brauni töökoht. Saturni kõrval tegeleti seal ka teiste rakettide ja raketimootorite arendamisega.
U.S. Rocket & Space Centeris saab näha, kuidas Saturn V tehti ja kuidas ta töötab. Seal on ka üks kolmest kasutamata jäänud raketist – teised kaks on Houstonis ja Kennedys.
Mississipi ja Lousiana osariikide piiril on teabekeskus Infinity Center, kus peamiseks huviväärsuseks on John C. Stennise keskuses välja töötatud raketimootorid, sh ka Saturn V omad, hiiglaslikud kütusepõletajad. Üks mootor – aga raketil on neid viis – põletas startides kahe minutiga enam kui kaks miljonit (!) liitrit kütust.
Clevelandi Great Lakes Science Center on pühendunud kaalutuse uuringute kajastamisele. Seal on ka juhtimismoodul, mida kasutas Ühendriikide esimesele kosmosejaamale lennanud viimane meeskond.
Californias Pasadenas olev Jet Propulsion Laboratory on NASA ja California tehnikaülikooli ühistöö, mis on võib-olla sellistest keskustest suurim.
Sinna on koondatud põhiosa kosmosejaamadesse, teadussatelliitidesse ja mehitamata kosmoselendudesse puutuvast. Seal ei ole eraldi külastuskeskust, kuid seal korraldatakse ühiskülastusi ja selleks tuleb end aegsasti registreerida netilehel.
Maakera ja universumi uuringutele pühendunud Goddardi uurimiskeskuse juures on ka väike külastusosa. Sinna jõuab Washingtonist pooletunnise autosõidu järel.
Californias San Jose lähedal olev Amesi uurimiskeskuse külastuskeskus näeb eemalt välja kui hiigeltelk, kuid ei tasu lasta end sellest petta.
Nimelt on seal palju Marsi uurimiseks ja seal liikumiseks tarvitatud või tulevikus kasutatavaid vahendeid. Amesis tegeldakse palju ka lendamisega ja selle töö tulemusi saab näha lähedal oleval Moffett Fieldi lennuväljal.
Ja kui kedagi huvitab lendamine, siis selle inimese püha paik on Drydeni lennu-uurimiskeskus Mojave kõrbes Los Angelesest põhja pool.
NASA keskus on osa legendaarse kuulsusega Edwardsi katselendude keskusest, kus praegugi lennatakse palju. Kuna tegemist on aktiivse sõjalise lennukeskusega, siis seal paraku hea pilguga võõraste suunas ei vaadata.
Siiski on keskuses eriti ahvatleva väljapanekuga väike muuseum, kuhu on kogutud suur hulk kõiksugu lennutehnikat, kuid neid pääsevad nägema vaid need, kelle jaoks sõjaväelise baasi väravad avanevad.
Aeg-ajalt korraldatakse sinna ka külastusi, kuid vähemalt viimase aasta jooksul sinna välismaalastel asja polnud.
Lisateateid saab: www.visitnasa.com.
Kus on süstikud?
Kui NASAs sündis otsus jätta süstikud pensionile, siis valiti laekunud sooviavalduste seast kohad kolme ikka veel lennukõlbuliku süstiku hoidmiseks.
Atlantis saab rahvale nähtavaks arvatavasti 2013. aasta juulis Kennedy keskuses. Seks ajaks peaks seal valmima just talle ehitatav hoiukoht. Discovery on kodu leidnud Udvar-Hazy keskuses Washingtoni lennuvälja juures. Aprillis 2012 lendas süstik neid kogu aeg transportinud lennuki turjal Floridast Washingtoni, saatjaiks astronautide treeninglennukid T-38 ja suur meediahuvi.
Enne seda muuseumis näidatud Enterprise, mille teenistuslehel on vaid katselennud, saadeti New Yorki Interpid-lennujaama lennundusmuuseumi, kus ta 18. juulil suure kontserdi ja terve nädala kestnud pidustustega koha sisse võttis.
Endeavouri viimane parkimispaik on Californias Los Angelese Science Centeris. Süstikud ju sündisidki LA põhjaosas asetsevas Palmdale'is ja mõnedki süstikud maandusid pärast kosmoselendu Edwardsi lennukeskuses, mitte kaugel Palmdale'ist. Endeavour lennutatakse sinna septembris-oktoobris.
Euroopa kosmosemuuseumid
Euroopal ei ole nii hiilgavat kosmoseajalugu kui Ühendriikidel, ometigi on siingi huvitavaid kosmosemuuseume.
Hollandis on Noorwijkis Euroopa kosmoseagentuuri ESTEC kosmosetehnikakeskuses oma muuseum Space Expo. Seal on väljas ESTECis välja töötatud satelliidid ja muu kosmosetehnika. Näitus peaks saama uue väljanägemise, sest 2011. aasta lõpus tuli sinna pooleks aastaks just selleks tööle Hollandi astronaut André Kuipers.
Space Expo asub Leideni linna lähedal, Amsterdami ja Haagi vahel. Seda on hea külastada, kui ollakse Madalmaades autoretkel või Schipoli lennuväljal edasilendu oodates on pikk ooteaeg.
Euroopa suurim kosmosemuuseum on Cité de l'Espace Lõuna-Prantsusmaal Toulouse'is. Seal ootavad kosmosejaama Mir täismõõdus mudel, Ariane 5 elusuuruses koopia, suur hulk kosmosetehnika mudeleid ja koopiaid ning lisaks planetaarium, IMAX-teater ja interaktiivsed näitused, mis teevad temast arvestatava kosmosekeskuse kogu maailma ulatuses.
Selle aasta suvest on seal ka äsja Marsile laskunud Curiosity koopia ja Marsi uuringuid kajastav näitus.
Heidelbergis asuval Speyeri tehnikamuuseumisse on õnnestunud kokku koguda arvestatav hulk kosmosetehnikat. Keskuse suurust ja eksponeeritava rohkust arvestades on selle kosmoseosa vast Euroopa tehnikamuuseumitest suurim.
Saksamaa on olnud väga tegev omal ajal Skylab-kosmoselabori ja nüüd ISSi Columbuse nime kandva labori arendustöödes, seetõttu on need ka suurelt eksponeeritud, mudelitena nii alg- kui lõppfaasist.
Endises SDVs oli palju NLiidust saadut, seegi on nüüd seal. Kõige tähelepanuväärsem on kosmosesüstik Buran, mida mujal ei näegi.
Palju kosmosele pühendatud osakondi on ka suuremates teadus- ja tehnikamuuseumites – eeskätt Londonis, Münchenis ning Pariisis.
Lisateavet saab: www.space-expo.nl, www.cite-espace.com, www.speyer.technik-museum.de
