Veebiavarused soodustavad agressiooni

Loomupärane või kaasasündinud eeldus pole garantii millegi täitumiseks, vaid kajastab tõenäosust, et keskkonna teatud tingimuste puhul võib see nimetatud omaduse, võime või haigusena realiseeruda. Mõnes teises keskkonnas aga ei juhtuks midagi.

Näiteks on inimesed loomupäraselt vägivaldsed ja seda teades püütakse elu korraldada selle potentsiaali realiseerumist minimeerival moel, selgub ERR teadusuudistest.

Kellele loomuldase vägivaldsuse vihje mõjub süüdistuse või solvanguna, vaadaku, miks praktiliselt kõikides ühiskondades on ja on olnud olemas vägivalda summutada püüdvad reeglid.

Isiklik püsiv rahumeelsus ei ole piisav tõend loomupärasest patsifismist, läbimata olukordi, milles ta veel pole viibinud. Küll aga leiab ajaloost arvukalt tõendeid vastupidise kohta.

Mõelge kasvõi igati kenade inimestega Philip Zimbardo poolt läbiviidud vanglaeksperimendile. Viimases muutusid juhuslikult vangivalvuri rolli sattunud üliõpilased võigasteks vägivallatsejateks oma endiste kolleegide üle, kes loosi tahtsi juhtusid sattuma vangi rolli.

Või siis Stanley Milgrami katse, milles toredad inimesed keerasid karjatuste ja oigamiste kiuste käsu peale võõrale inimesele elektrilööke andvale masinale hoogu juurde.

Inimene omab laia käitumuslike reaktsioonide spektrit ning teostumise intensiivsust, mis tekivad ja kaovad sõltuvalt keskkonnast.

Samuti võiks spekuleerida, et sõltuvalt keskkonnast võtab loomupärane agressiivsus erinevaid väljendusvorme. Võib olla aitab sissejuhatus seletada, miks on inimesed teineteise vastu online keskkonna uulitsail ebaviisakamad kui elus päris tänavatel.

Piisab vaid kaeda mõne kommentaariumi sapist sõnavoogu, et seejärel mõnd kirjutajat endale ette kujutades jõuda järeldusele, et päris elus ta vist avaks naistele uksi või kostitaks võõrast avala naeratusega.

Miks kaldub onlain-kommentaare kirjutava inimese käitumine võimaliku valikuspektri metsikumasse serva? Sama küsimus segas Wall Street Journalit sel määral, et nad otsustasid teemat uurida.

Ärge arvake, et süüdi on anonüümsus. Sellisel juhul kulgeks Facebookis vaid kena ja sõbralik mõttevahetus.

See ei pea kahjuks paika. Columbia ülikoolis tehtud uuringust selgub pigem vastupidine. End lastakse sõnade valikul lõdvaks vägagi identifitseeritavates, lähisõpruskonnast moodustuvates võrgustikes. Üheks selgituseks tuuakse jätkuv püüd end Facebookis võimalikult hästi esitleda ja Like-medaleid koguda. See omakorda turgutab enesehinnangut, mis omakorda on halb enesekontrolli säilitamisel.

Nii siis juhtubki, et ratsmeid pingutava eneseteadvuse kontrollitud galopp kontrollitud käitumise ja valitud eneseväljendusena kaob ootamatult nagu hunti näinud hobusel, millele järgneb eskaleeruv sõnasõda.

Nagu öeldud, on siin tegemist agressiooni ühe vormiga. Kuulsam vorm on pärissõda. Ja nägemata sõnakuulide pihtasaamisest moonutatud vastase seisu ei tule pähegi kätt päästikult eemaldada ja järele mõelda toimepandu ebininimlikuse üle.

Üldiselt leidsid uurijad, et pikemat aega sotsiaalvõrgustikus viibijatel on kalduvus üle süüa, omada suuremat kehakaalu, kopsakamat võlgnevust panga ees. Samuti, et pelk mõneminutiline võrgustikus jõlkumine langetas tahtejõudu.

Ärge nüüd nende tulemuste pärast minu peale vihastage!

Leia rohkem põnevaid lugusid ERR teadusuudistest.