Evolutsioon viib paratamatult ükssarvikuni
Ajakirjas Nature ilmunud uurimuses leiavad bioloogid pikima eksperimentaalse evolutsiooni eksperimendi käigus kogutud andmeid analüüsides tõestust, et elusorganismid on võimelised oma geenipagasis aset leidvate juhuslike muutuste ärakasutamise teel tekitama oma fenotüübis kriitilisi muutusi, mis viiks olelusvõitluses muteerunud isendite järeltulijate domineerimiseni.
Moodne evolutsiooni teooria seisab kahel tugeval sambal. Esimeseks on traditsiooniline darvinistlik kujutlus evolutsioonist kui pidevast järk-järgulisest muutuste ahelast, vahendab ERR Teadus.
Viimane on paari pandud Gregor Mendeli edendatud geenide kontseptsiooniga — liigile iseloomulike tunnuste muutuse aluseks on muutused just üksikute geenide tasandil (Mendeli eluajal ei teatud veel siiski, et pärilikud tunnused kanduvad edasi geenide per se vahendusel). Sellegipoolest ei olnud loodud raamistik mõnede jaoks piisav. Väidetavalt ei seleta see piisavalt hästi, kuidas liigi fenotüübis ikkagi revolutsioonilised muutused toimuda saavad, olgu selleks lennuvõime või silmade olemasolu.
Kuna loodusel võttis nimetatud innovatsioonideni jõudmine aega miljoneid ja miljoneid aastaid, oli laborites nendeni viivate üksikute muutuste jälgimine võimatu. Pea 25 aastat tagasi otsustas evolutsiooni eksperimentaalsele uurimisele keskenduv Richard Lenski valida parima võimaliku alternatiivi. Bioloog kloonis sama Coli-bakterit tosin korda kindlustamaks, et näidiste algne geneetiline materjal on absoluutselt identne. Kloonitud bakteritest said tosina erineva bakteri populatsiooni esiisad.
Nii või teisiti, uurimus tõestab veelkord, et evolutsioon kasutab ära iga juhuslikku ja kasulikku muutust, mis pika ajavahemiku vältel aset võib leida. Tsiteerides Lenski't ennast, teadlased ei ole aias pelgalt ükssarviku varju näinud, vaid tema (Lenski) laboris elab terve nende populatsioon. Toimunud muutuste selgitamiseks ei ole kõrgemat sekkumist lihtsalt vaja.
