Üleminek digitelevisioonile on aga tehnoloogiline paramatus, mis on toimumas kogu maailmas.

Kui möödunud aasta lõpus vaadati üle maailma 51,4% kodudest telepilti analoogformaadis, siis värske uuringu kohaselt prognoositakse 2017. aastaks analoogkodude osakaalu langemist ligi neli korda 13,3%-ni (vt Broadband TV News).

Eestis on digi-TV vaatajate osakaal tänu 2010. a lõpetatud digipöördele juba praegu vähemalt 2/3.

Digitelevisioonile ülemineku takistamine või pidurdamine oleks tehnoloogilisest aspektist vaadatuna progressile vastuastumine.

Analoog-TV näol on tegemist ühe tehnoloogilise etapi lõpu lähenemisega nagu tänaseks on läinud ajalukku must-valge pildiga televiisorid, kettaga lauatelefonid või fotonegatiivid. Miks see tehnoloogiline muutus on vääramatu?

Esiteks kasutab digitaalne telepilt oluliselt vähem ribalaiust: piltlikult öeldes kulub ühe analoogformaadis teleprogrammi edastamisele sama palju võrguressurssi kui 10-12 digitaalse telekanali näitamisele.

See tähendab, et TV-teenuse osutaja saab pakkuda televaatajale kordades rohkem teleprogramme ilma olemasolevat võrku kümneid kordi laiendamata.

Markantne teade tegelikkusest on see, et kaabel-TV operaatorite vastuvõetavad teleprogrammid on juba praegu 95% ulatuses digitaalse signaaliga. Selleks, et neid telekanaleid analoogtelevisioonis näidata, konverteerib teenusepakkuja need ise analoogsignaaliks, mis kindlasti pildi kvaliteedile kasuks ei tule.

Teiseks oluliseks digi-TV tehnoloogiliseks eeliseks on pildi ja heli kvaliteet, kuna digi- ja analoogsignaal reageerivad väga erinevalt häiretele.

Analoogtelevisioonis on midagi näha ka väga kehva signaali korral, näiteks kui ekraanil on "lumesadu" ja "varjud" ning heli kostab läbi kahina ja ragina nagu "Ameerika hääl" 1970ndatel aastatel.

Digitelevisioonis peavad aga signaali tugevus ja kvaliteet olema ideaalilähedased – vastasel juhul hakkab pilt hakkima ning telesaadet pole võimalik jälgida.

See omakorda tähendab, et digitelevisiooni teenuse pakkuja peab oluliselt rohkem panustama kvaliteetse signaali edastamisse, kuna vastasel juhul pole telepilti võimalik vaadata ning klientide pahameel on väga suur.

Kolmandaks, digitaalse televisiooni peamine eelis on interaktiivsus. See tähendab, et televaataja saab järjest enam ise sõna sekka öelda, milliseid teleprogramme millal ja kuidas ta vaadata soovib.

Analoogtelevisioonis ei oleks kuidagi võimalik, et televaataja valib ise need kanalid, mida ta kodus vaadata soovib, digitelevisioonis on see juba täna täiesti reaalne. Samuti kasutab järjest enam inimesi saadete järelvaatamist, võrku salvestamist, elektroonset saatekava koos meeldetuletustega, videolaenutust, subtiitrite keele valikut ja muid digi-TV hüvesid.

Paljud skeptikud arvavad, et peagi on ka digitelevisioon eilne päev ning üleminekuga pole mõtet kiirustada. Õigus on neil ainult selles osas, et tehnoloogia areng ei peatu kunagi.

Kõigi järgmiste teletehnoloogiate aluseks on aga digitaalne signaaliedastus nagu näiteks autotööstuses oli sisepõlemismootorite kasutuselevõtt.

Nii nagu autode arengus ei olnud 4-taktiline mootor, katalüsaatorid või sissepritse võimalikud enne, kui aurumasin oli lõplikult ajalukku tõrjutud, pole ka televisiooni arengus 3D-telepilt ja järgmised etapid võimalikud ilma digitaalse televisioonita.