Rasedus võib ajju jätta märkamatuid jälgi
Ajakirjas PLoS One ilmunud uurimusest selgub, et mõnede naiste ajudes võib meessoost loote kandmise ajal nende organismi sattunud loote DNA molekule leida veel aastakümneid pärast lapse sündi. Kuigi töös leitakse Alzheimeri tõve esinemise sageduse ning võõra DNA kontsentratsiooni vahel õrn korrelatsioon, ei saa kindlalt öelda, kui suurt eelist või riski nähtus endas kujutab.
Tõdemuses, et raseduse ajal võib osa loote geneetilisest materjalist ema organismi sattuda, pole midagi uut. Nii on hiirtega tehtud katsed näiteks näidanud, et osa loote tüvirakkudest võib pärast emahiire südamerabandust viimase südamesse migreeruda, kirjutab ERR Teadus.
Tüvirakkudest arenevad seal omakorda välja südamelihasrakud, mis seega sealseid kahjustusi parandavad. Enamgi veel, teises uurimuses leiti, et tüvirakud võivad sattuda isegi emahiirte ajju, kus need ootamatult funktsioneerivateks neuroniteks küpsesid. Inimeste puhul midagi nii radikaalset täheldatud ei ole.
Aju on eriline organ ning sealse keskkonna stabiilsuse tagamiseks leidub mitmeid mehhanisme. Nii leidsid teadlased juba 100 aastat tagasi, et vereringesse värvi süstimisel värvuvad ka kõik katseloomade koed, välja arvatud seljakeelik ning aju. Nn. aju-vere barjäär peaks neid kaitsma kõikide toksiliste ainete ja suuremate, kaasa arvatud DNA-molekulide eest.
Ometigi näib William Chan'i juhitud töörühma värske uurimus kinnitavat, et raseduse ajal võib barjäär läbilaskvamaks muutuda.
