Uurimus: arstid peaksid usaldama "kõhutunnet"
Laste juures on tõsise nakkuse märke lihtsam mitte tähele panna; nende diagnoosimist on sageli võrreldud nõela otsimisega heinakuhjast, teatab Medical Xpress.
Pärast patsiendi tagajärjetut läbivaatust arsti painama jääval intuitiivsel aimdusel, et midagi on valesti, paistab olevat diagnostiline väärtus, mis on koguni suurem enamiku sümptomite ja märkide omast.
Varasemad uurimused on andnud mõista, et sisetunnet tuleks omaette oluliseks pidada, kuid seni puudus kindel arusaamine, kas see tegelikult saab kasulik olla.
Seepärast viisid Oxfordi ja Belgia teadlased läbi vaatlusuuringu 3890 noorema kui 17-aastase lapsega, kellele 2004. aastal Belgias Flandrias esmatasandi arstiabi osutati. Uurijaid huvitas, kui palju väärtust lisab diagnoosile "kõhutunne".
Tegurite hulka, mida arvesse võeti, kuulusid arsti üldmulje patsiendist ja see, kas sisetunne andis märku võimalikest tõsisematest probleemidest. Kõhutunne määratleti seejuures "intuitiivse tundena, et midagi on valesti, ehkki arst pole kindel, miks".
3369 lapsest, kellel konsultatsiooni käigus raskeid haiguseid ei diagnoositud, sattusid kuus (s.t, 0,2 protsenti) hiljem ränga tõvega haiglasse.
Tulemused näitavad, et kõhutunde ajel tegutsemine võinuks ennetada kõigi kuue juhtumi märkamatuks jäämist 44 valehäire hinnaga, mis uurijate hinnangul pole liig. Tõsise nakkuse ilmnemise tõenäosus kõhutunde puudumisel kahanes 0,2 protsendilt 0,1-le.
Kokku sattus raske nakkusega haiglasse 21 last kõigist 3890-st; üheksat neist ei saadetud sinna esimese konsultatsiooni järel. Nelja puhul noist üheksast lapsest aimasid arstid aga ometi, et midagi võib väga viltu olla.
Kõige tugevamini seondusid halva eelaimusega varasemate krampide mainimine haigusloos ning lapse üldine välimus ja hingamine.
Lisaks leidsid autorid, et kõhutunnet mõjutab tugevalt lapsevanema(te) mure, et nende lapse haigus on eriline. Väiksema kogemusega üldarstid tunnistasid kõhutunde adumist kogenumatest kolleegidest sagedamini. Pikaajaliste kogemustega arstide kõhutunde diagnostiline võimsus ei osutunud aga suuremaks kui kogenematutel arstidel.
Autorid soovitavad edaspidi arstiteaduse õppijaile selgeks teha, et seletamatu sisetunne on oluline diagnostiline märk ning väga hea põhjus suurema pediaatriakogemusega spetsialisti arvamuse küsimiseks või täiendavate proovide võtmiseks.
Nad leiavad, et kõhutunne peaks tegema kohustuslikuks kolm meedet: põhjaliku ja hoolika läbivaatuse teostamise, nõu küsimise kogenenumalt arstilt ja lapsevanemale asjassepuutuva ohutusteabe jagamise.
Kokkuvõttes leiavad uurimuse autorid, et arstid ei tohiks sisetunnet eirata, vaid peaksid seda otsuste langetamisel arvesse võtma.
