Atraktiivsed isased on seemnevedelikuga säästlikumad
Atraktiivsed isased väljutavad igal paaritumisel vähem spermat, et viia maksimumini tõenäosust võimalikult paljudelt erinevatelt emastelt järglasi saada. University College London’i (UCL) ja Oxfordi ülikooli teadlaste saadud tulemused viitavad sellele, et atraktiivsema isasloomaga paaritumine võib olla vähemviljakas kui seda on paaritumine mitteatraktiivsega.
Kui isasloom investeerib igasse paaritumisse palju ressursse, saab ta iga paaritumise kohta rohkem järeltulijaid, kuid seda aga vähemate paaritumiste arvelt. Teisalt, kui isane investeerib igasse paaritumiskorda vähem ressursse, on järeltulijate saamise tõenäosus iga paaritumise kohta väiksem, kuid üleüldse suudab ta jälle rohkem paaritumisi läbi viia. Seega, paaritumiste koguarvu ja iga paaritumise edukuse vahel on kompromiss, vahendab portaal Mees.eu.
Selle, kuidas isane kompromissi täpselt lahendab, sõltub sellest, kui kerge ta jaoks on emaseid peibutada (kui atraktiivne ta on). Mida atraktiivsem isane, seda rohkem emaseid temaga paarituda tahavad. See aga kahandab isase jaoks iga konkreetse paaritumise väärtust.
See tähendab, et tema jaoks on optimaalne igasse paaritumisse vähem spermat ohverdada. Kuigi see vähendab iga paaritumise kohta tema viljakust, on üleüldine järglaste saamise võimalus maksimumini viidud. Mitte nii atraktiivsed isased saavad vähem paarituda, kuid seda enam nad iga paaritumist väärtustavad. Panustades igasse paaritumisse rohkem seemnerakke, võtavad nad oma kasinatest võimalustest viimase. Sellest tuleneb aga üsna paradoksaalne ennustus, mille kohaselt võib paaritumine atraktiivse isasega olla vähem viljakas kui mitteatraktiivsega.
Loodusest on praegu selle protsessi kohta leitud vaid väheseid häid näiteid, kuna üldiselt on eeldatud, et atraktiivsemad või kõrgekvaliteedilised isased on ka viljakamad. Üheks võimalikuks juhtumiks on kanad, kes metsikult elavad gruppides, mis koosnevad muutliku arvuga emas ja isaslindudest. Emasloomad paarituvad paljude isastega, seega on isased silmitsi sperma konkurentsiga.
Sellegipoolest määrab suure osa isase atraktiivsusest ära tema sotsiaalne seisund. Grupi hierarhias kõrgemal pulgal olevatele isastele on emastega lihtsam paarituda, kuid nad loovutavad emastele ka vähem seemnerakke. Lisaks on dominantsete lindude seemnerakud vähemliikuvad ning madalama viljastamistõhususega kui alamalasetsevatel isaslindudel. Teadlased suudavad grupihierarhiat kunstlikult muuta. Seda tehes muutub uue dominantse linnu seemnerakk kiirelt vähemliikuvaks, samal ajal kui alamale pulgale seatud isaste seemnerakkude liikuvus suureneb.“
Edasine töö selles valdkonnas peaks keskenduma sarnase atraktiivsusega isastele, kellel on sperma tootmiseks aga erinevad ressursid. See võimaldaks uurida, mis mõju on erinevatel ressurssidel seemnerakkude arvule ja kvaliteedile. Mudelisse peaks juurde lisama ka lühiajalise spermahulga vähenemise tagajärje, mis teadaolevalt mõjutab seemnepurske koostist, kui isased kiirelt uuesti paarituvad. Samuti sooviksime me teada saada, kas atraktiivsete meeste madalam viljakus paneb emased atraktiivseid liiga tihti paarituvaid isaseid, kuna nii võib nende viljakus langeda.
Lõppkokkuvõttes pole teada, kuidas selle uuringu tulemused sobituvad inimeste ja teiste primaatide käitumisega. Inimeste atraktiivsus on keeruline nähtus, mida mõjutavad paljud faktorid, sealhulgas ka kultuurilised eelistused. Sellegipoolest on seemnepurske suurus ja seemnerakkude kvaliteet tõenäoliselt samade jõudude poolt vormitud, nagu ka atraktiivsus ja seksuaalpartnerite arv, mis on olulised teiste liikide puhul.
