Veerand sajandit nakatunud raale: esimese personaalarvutiviiruse sünnilugu
Tegemist polnud aga mitte gripi, vaid maailma esimese personaalarvutiviirusega, vahendab mental_floss.
Programmipuuk nimega Brain hävitas mälu, aeglustas kõvaketta tööd ja peitis kõvaketta buutsektorisse napi autoriõigusteate, mis tutvustas maailmale kaht eliithäkkerit, keda ootas nende endigi üllatuseks peagi ees üldine kuulsus.
1986. aastal tegelesid toona vastavalt 17- ja 24-aastased programmeerijad Basit ja Amjad Farooq Alvi arvutipoe pidamisega Lahore linnas Pakistanis. Avastanud, et kliendid levitavad illegaalseid koopiaid nende endi kirjutatud tarkvarast, otsustasid vennad kätte maksta.
Brain oli vendade katse piraadid ausaks ehmatada, ent, kui uskuda loojate juttu, ei kavandatud toda viirust kunagi kurivaraks.
2011. aastal Soome viirusevastase võitlusega tegelevale ettevõttele F-Secure antud usutluses nimetasid nad oma leiutist "sõbralikuks viiruseks" — selliseks, mis polnud mõeldud andmeid hävitama. Miks muidu oleksid nad viiruse koodi sisse lisanud oma nimed, telefoninumbrid ja arvutipoe aadressi?
"Asja mõte oli, et viirus laaditakse ainult siis, kui leiab aset programmi seadusevastane kopeerimine," selgitas Amjad Pakistani TV-le paari aasta eest antud intervjuus. Vennad Alvid olid välja töötanud ka geniaalse meetodi oma viiruse leviku seiramiseks. "Olime programmi sisse ehitanud loenduri, mis oskas pidada arvet kõigi tehtud koopiate ja nende tegemise aja üle."
Vennad ei osanud enda kinnitusel aimatagi, et Brain nende kontrolli alt väljub ja ülemaailmseks "koletiseks" muutub.
1988. aastal ajakirjas Time ilmunud artikkel paljastab keerukama tõe: ehkki mehed olid mures omaenda tarkvara piraatlevi pärast, ei takistanud see neil valmistamast ja müümast volitamata koopiaid muudest kallistest programmidest nagu Lotus 1-2-3.
Arvuti-omakaitse eetika on tõtt-öelda alati olnud mõnevõrra hägune teema. Basit on mitmes intervjuus väitnud, et kuna Pakistanis pole autoriõigused seadusega kaitstud, pole see, kui sealsed inimesed omavahel volitamata koopiaid vahetavad, sisuliselt piraatlus.
Taolise loogika toel müüsid vennad pakistanlastele puhtaid piraatkoopiaid, viirusega nakatatud versioone aga Ameerika tudengitele ja turistidele. Ameeriklased, kes kodumaale naasnuna üritasid programme kopeerida, nakatasid omakorda iga flopiketta, mis pärast seda arvutisse sisestati — isegi sellised kettad, millel polnud algse programmiga mingit seost.
Varsti pärast viirusepuhangut Delaware'i ülikoolis hakkas Brain välja ilmuma ka teistes ülikoolides, seejärel ajalehtede toimetustes.
Basitile ja Amjadile hakati helistama igast maailma nurgast. Tõik, et nende väike eksperiment nii kaugele rändas, hämmastas ka vendi endid. Lõppeks ei levinud viirused toona ju valguskiirusel mööda võrku nagu praegu, vaid vanamoelisel viisil — inimkandjate vahendusel 5,25-tollistele (133-millimeetristele) flopiketastele kirjutatult.
Tänapäeval ihub teie arvutile hammast märksa rohkem kui miljon viirust; hinnangute kohaselt on nakatunud vähemalt pooled kogu maailma PC-tüüpi personaalarvutitest. Tarbijad maksavad igal aastal nende digitaalsete lohedega võitlevate tarkvaratoodete eest kokku üle nelja miljardi dollari.
Mis aga puutub vennastesse, siis pole viirus nende ärile just halba teinud; Alvide ettevõte Brain Net on praegu suurim internetiteenuse pakkuja Pakistanis.
Ehkki mehed väidavad endiselt, et ei tahtnud kunagi kellelegi halba, näevad nad Brainis siiski vahendit, mis paljastas tarkvarapiraatluse globaalse olemuse.
Vennad, kes kinnitasid ajakirjanikele, et lõpetasid nakatatud tarkvara müümise millalgi 1987. aastal, tegutsevad endiselt samal Lahore aadressil — sellel, mis on kirjutatud ka Braini koodi sisse.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
