Raske amet: Infoavarustest rõveduste koristamine lõhub hinge

Loojakari on imelik – võtke seda tõsiselt. Sest, kui on häid, peab ju olema ka halbu. Liigikaaslaste seas on inimesi, kellega pole kõik korras. Mõnikord ei piisa olukorra iseloomustamisel sõnast haigus, kuigi viimane on tehniliselt korrektne tähistamaks vaevatud ihu põhjustatud iseloomulikke normist kõrvalekaldumisi.

Üksikute indiviidide ebainimlikkuse teadvustamine põhjustab ülejäänutes argielu ja tervist häirivaid reaktsioone. Mõned inimesed ja kindlasti lapsed on taoliste kahjulike ja elukvaliteeti langetavate kogemuste filtreerimisel kogenematud, mistõttu keegi peab neile appi tulema. Nagu näiteks mõni Google´i töötaja.

Üldise arusaama järgi on Google’is hea töötada. Põhjuseid selliste arvamuste tekkeks on palju, seetõttu ei hakkaks ilmse tõestamise või selle ümberlükkamisega vaeva nägema. Lihtsam on fokusseerida üksikjuhtumile, kinnitamaks Murphylikku elu ilukilpe kriipivat reeglit kehvade asjade ja ametite olemasolust ka ideaalses paradiisis, kõneles Kristjan Port saates "Portaal".

Nimelt peab keegi Google palgalehel olijatest tegelema infoavarustes lehkava inimloomusega, suunamaks selle otsimisteenuse kasutajate arvutite asemel null-seadmesse. Keegi peab leivatööks vaatama google serveritesse kogunevat pildi ja videomaterjali, mille kirjeldamise järel tahaks ravimeid võtta või vähemalt käsi pesta. Solvav oleks sellises olukorras öelda, et teate ju küll, millest jutt käib. Olgu siiski mainitud, et lasteporno on pakutava skaala lahjemas otsas.

Hiljuti rääkis üks endine Google´i töötaja oma maailmavaadet armistanud seiklusest. Endise töötaja staatus pole seotud tööandjaga tekkinud konfliktiga vaid tõigaga, mis selgub mõne hetke pärast. Esmalt aga elu ilusamast poolest. Jutustaja tõdeb, et tööle asudes tundis ta kõigepealt harjumatuse põhjustatud vastumeelsust pelgalt selle üle, mida tööandja talle pakkus. Kui keegi julgeks väita, et nad ei naudiks Google töökoha hüvesid, oleks tegemist ilmse valetajaga. Seal on olemas kõik, mida hing võiks ihaldada. Ainult, et selle konkreetse ametiga kaasnes veel midagi, mida ihaldavad vähesed ja väga haiged hinged.

Loo kangelane pidi tegelema kõikide Google pildipõhiste toodete, nagu infootsingu, Picasa, Orkut jmt sisse sattuva rämpsuga. Umbes 15 000 pilti päevas. Lasteporno moodustas sellest lastist kõige suurema osa. Seadus näeb ette räige materjali kõrvaldamise teate edastamise nii pildimaterjali väljapanijale kui seadusesilma leiust informeerimist. Esimene peab pildi 24 tunni jooksul kõrvaldama ja teine peab siis vajadusel teostama kontrolli ja karistama.

Esialgu, umbes üheksa kuud tundus pildivaatajale, et temaga on kõik korras. Ta ei koormanud töö sisuga elukaaslast ning vanemad olid üliuhked poja ametivaliku üle. Ometi saatis tööandja ühel päeval tema juurde föderaaltöötaja, kellega vesteldes sai selgeks, et kõik pole siiski korras ja ta vajab teraapiat. Töö nähtamatu taak oli teda vaikselt tirimas väga pimedas suunas, kui isegi nõustaja näidatud süütu pilt isast koos lapsega hakkas paistma läbi häiriva konteksti. Google maksis järgneva teraapia kinni ning soovitas võtta kindlasti veel iseseisvalt täiendavaid teraapiaid pärast töösuhte lõppemist.

Sel hetkel saigi selgeks, et kõigi normaalsete inimeste eest tööd tehes väärakusi vaadanust oli saamas endine Google´i töötaja, katkine inimene. Tegemist pole ainukese sellise saatusega inimesega, sest taolist pildimaterjali tuleb iga päevaga juurde ja lisaks peab keegi läbi vaatama kõik Youtube’i videod, milles näiteks mõni usufanaatik lõikab teisiti maailma mõistval liigikaaslasel pea otsast. See on elu reaalsus, nagu ka see mittenähtav amet, mis üritab loojakarja liiga kirjut kasukat vaka all hoida.