Invasportlaste räpane ning eluohtlik saladoping – enesevigastamine
Ehkki see on pettus, nendib paraolümpial sportlaseid kontrolliv teadlane, et koguni kolmandik selgroovigastusega võistlejaist võib end tulemuse parendamise nimel meelega vigastada, vahendab BBC.
Taolise praktika, nn buustimise (ingl boosting) eesmärgiks on saavutada vererõhu tõstmise ja pulsi kiirendamise abil paremaid tulemusi. Selliseid meeleheitlikke samme astuvad sportlased, kes soovivad oma võidušansse parandada.
Kui terve organismiga inimene teeb raskeid kehalisi pingutusi, näiteks ujub või jookseb, kasvavad vererõhk ja pulsikiirus automaatselt.
Selgroovigastusega sportlaste organism taolist reaktsiooni ei võimalda. Buustimine on käepärane võimalus vererõhu tõstmiseks ja sellega kaasnevaks tulemusparanduseks.
Meditsiinilises keeles nimetatakse seda jäsemete halvatuse ohvrite tervisele ohtliku seisundi, nn autonoomse düsrefleksia tahtlikuks esilekutsumiseks.
Seisundit võivad loomulikul viisil tekitada paljud igapäevased, ebamugavust põhjustavad toimingud, näiteks päikesepõletus.
Kuid buustimisel on oma hind.
"Vererõhk kerkib nii järsult, et lihtne on silmaveresoon lõhki ajada või isegi ajurabandus saada," tunnistab 36aastane halvatud Kanada kaljuronija Brad Zdanivsky, kes on buustimisega spordisaalis katset teinud. "See võib vabalt südame peatada. Tunne on väga ebameeldiv, aga tulemustega on raske vaielda."
Rahvusvaheline paraolümpiakomitee IPC on probleemist juba aastaid teadlik olnud. Alates 1994. aastast on buustimine keelatud.
Pekingi paraolümpiamängudel läbi viidud küsitlusest nähtus, et umbes 17 protsenti vastanuist kasutab buustimist. Mõnede ekspertide hinnangul võib patustajate tegelik osakaal olla suuremgi, näiteks 30 protsenti.
Kanada Briti Columbia ülikooli aseprofessor ja selgroovigastuste kogenud uurija dr Andrei Krassioukov kinnitab: "Iga arst võib teile öelda, et inimesed ihkavad end paremini tunda, ja esmalt paraneb enesetunne siis, kui vererõhk on kõrge.
Teise tegurina ajendab [buustimist] kihk võita, õigemini, võistelda võrdsetel alustel teiste paraolümpiasportlastega, kellel on kõrgem vererõhk."
Ehkki madala vererõhu all kannatavad paljud selgroovigastusega sportlased, on selle varieeruvus isikuti üsna suur.
"Normaalse vererõhuga paraolümplastel on teiste ees endiselt edemus, mis seab hulga võistlejaid halvemusse," nendib Krassioukov. "Arstina ma täiesti mõistan, miks need invasportlased seda teevad, aga teadlasena tekitavad taolised juhtumid minus õudust."
Dr Krassioukov usub, et abi oleks klassifikatsioonisüsteemi kohendamisest. Näiteks võiks muuta punktisüsteemi, mille eesmärgiks on meeskondade enam-vähem võrdse taseme tagamine ratastooliragbis või korvpallis. Praegu see süsteem vererõhku ja pulssi arvesse ei võta.
IPC ei kavatse aga füsioloogilisi karakteristikuid oma klassifikatsioonisüsteemi hõlmata. "Invasportlaste paraolümpia-kvalifikatsiooni ei hinnata mitte füsioloogiliste, vaid neuroloogiliste, lihase- ja skeletipõhiste puuete alusel," kommenteeris IPC juhtiv meditsiiniametnik Peter Van de Vliet.
Kõikidele sportlastele, keda kahtlustatakse buustimises, mille sümptomiteks on higistamine, naha lapilisus ja nn kananahk, tehakse kohustuslik vererõhukontroll.
Sportlastele, kelle süstoolne vererõhk ulatub 180 mm-ni elavhõbedasambast, keelatakse konkreetsel võistlusel osalemine, kuid pikaajalist võistluskeeldu nad ei saa.
Zdanivsky väidab, et taoline kontroll ei ohjelda buustimist tõhusalt. Veendumaks kindlalt, kas konkreetsed näidud on loomulikud või "buustitud", tuleks tema arvates sportlase verd kontrollida regulaarselt pikema perioodi vältel.
"Head lahendust pole olemas. Tegemist on inetu probleemiga, mille olemasolu ei soovi keegi avalikult tunnistada ega arutada," nendib Zdanivsky, kes kardab, et ainult mõni traagiline sündmus võiks küsimuse suure kella külge panna.
"Ühel heal päeval saab keegi otse võistlusplatsil rabanduse ja siis lihtsalt tuleb hakata sellest rääkima."
(Pilt uudise juures on puhtalt illustratiivne ega kujuta tingimata sportlast, kes oleks buustimisega tegelenud.)
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
