Kuidas linnused tulirelvade arengu tõttu kasutuks muutusid
Kahureid oli selleks hetkeks kasutatud juba vähemalt sada aastat, kuid suurte mõõtmete ja kaalu tõttu olid need relvad kohmakad ning nende transportimine oli tülikas. Prantslased võtsid kasutusele kiiremini teisaldatavad suurtükid, mida vedasid aeglaste veohärgade asemel hobused, kirjutab ajakiri Imeline Ajalugu.
Kaasaegsed kirjeldavad, et prantslaste relvad suutsid loetud tundide jooksul tekitada piiratavatele kindlustele sama palju purustusi kui varem oli suudetud mitmepäevaste piiramistega. Paljud linnused ja kindlustatud linnad andsid seetõttu võitluseta alla.
Rooma lähedal asunud Monte San Giovanni kindluse garnison otsustas aga võidelda. Nii seadsidki prantslased oma tuletorud linnusemüüride lähedusse üles ja avasid 1495. aasta 9. veebruaril kindluse vastu tule.
Vaid kaheksa tunniga tulistasid nad müüri sisse märkimisväärse avause – kiviheitemasinatele oleks müür tõenäoliselt vastu pidanud nädalaid, kui mitte kuid. Piirajad tormasid läbimurdeavast linnusesse ja tapsid halastamatult kõik Monte San Giovanni kaitsjad.
1494. aasta invasioon näitas selgelt, et linnuste aeg on läbi. Kõrgete ringmüüride asemel hakati edaspidi kindluste ehitamisel kasutama hulknurkseid mulla ja pinnasega täidetud bastione, mille purustamine kahuritega võttis märgatavalt rohkem aega.
Seda tüüpi kindlustused on säilinud näiteks Tallinnas, Narvas, Haapsalus ja Kuressaares.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
