Gekode edu saladus peitub nende varvaste otsas paiknevates imepisikestes harjase-sarnastes struktuurides - iga harjas võib jaguneda sadadeks karvakesteks, vahendab ERR Teadus.

Pinna ning karvakeste kokkupuutepinnal saavad võitu üksikute molekulide vahelised Van der Waals'i jõud. Tavaliselt jäävad need pea märkamatuks, ent nende kogusumma on miljoneid karvakesi arvestades märkimisväärne. Väiksemale mündile mahtuvatest harjastest piisaks paarikümne kilose lapse õhus hoidmiseks. Seetõttu on huvi selletaoliste kunstmaterjalide loomiseks tõusuteel.

Samal ajal on enamikes nähtust käsitletavates uurimistöödes keskendutud gekode klammerdumisele kuivade pindade külge. Paljude gekoliikide loomulikus elupaigas – vihmametsas – on püsivalt kuivad tingimused pigem erandiks. Nähtust otsustas uurida Akroni ülikooli bioloog ja polümeeridele keskenduv materjaliteadlane Alyssa Stark.

Esmalt mõõtis ta koos kolleegidega miniatuurse kiirendusmõõturiga Tokay gekode poolt kuiva klaaspinna külge klammerdumisel eritatavat jõudu.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid