Kuigi optogeneetika poolt pakutavad meetodid on vähem kui kümne aasta vanused kutsuvad paljud neuroteadlased neid juba praegu revolutsioonilisteks. Nende aluseks on kanalrodopsiinideks kutsutavad valgud, vahendab ERR Teadus.

Harilikult võib neid kohata mõningate vetikate välisseintes - erinevalt paljudest teistest valkudest on nende aktiviseerimiseks tarvis vaid valgust. Läbimurre saabus nende rakendamises 2005. aastal, mil Stanfordi ülikooli teadlasterühm demonstreeris, et vastavat valku on võimalik toimetada ka imetajate ajurakkudesse. Veelgi enam, ei olnud mingeid piiranguid, millistesse rakkudesse täpselt kanalrodopsiini siirdada sai.

See avas harukordse võimalusega aktiviseerida üksikuid neuroneid või väga selgelt piiritletud neuronitegruppe. MIT teadlased demonstreerisid selle aasta alguses, et sinise valgusega on võimalik aktiviseerida hiirtel hirmumälestust.

Eelmisel aastal näitasid Stanfordi neuroteadlased seevastu, et teatud neuronitegrupi aktiviseerimisega on võimalik vähendada hiirte ärevust. Proteiini erivorme kasutades on võimalik neuronite laenglemist isegi teatud valguse lainesagedustel peatada, loetud juhtudel on suudetud isegi otseselt mõjutada hiirte käitumist.