Tegurid, mis määravad, kas olümpiarekord puruneb või ei
Olümpiarekordi püsimise kestust määravate tegurite statistiline analüüs paljastab, kui mitu rekordit järgmise kahe nädala vältel Suurbritannia pealinnas Londonis toimuvatel XXX suveolümpiamängudel tõenäoliselt purustatakse.
Nüüd, kus suveolümpia on õige hoo sisse saanud, on statistikutel sobiv aeg demonstreerida oma eriala vägevust — näiteks öelda mineviku olümpiarekordite jaotumise põhjal, mitu uut rekordit tänavustel mängudel püstitatakse, vahendab Technology Review.
Elliott Hollield avaldas 31. juulil USA Põhja-Carolina Asheville’i ülikoolist koos kolleegidega antud küsimuse põneva analüüsi. Lühidalt teevad nad prognoose 51 ala rekordite kohta väites, et neist purustatakse 20–31. Veel põnevam ja peenem on rekordi püsimist määravate tegurite analüüs.
Nagu paljud muud statistikaküsimused, on seegi petlikult keeruline. Hollield ja kolleegid kogusid andmeid 63 ala kohta alates aastast 1896. Tolle perioodi vältel on purustatud kokku 693 rekordit. Nii saab iga rekordi kohta koostada sirgjoonelise graafiku, mis näitab, kui kaua iga rekord püsinud on.
Ent miks siiski püsivad mõned rekordid teistest kauem? Sellele küsimusele vastuse leidmiseks uuris Hollieldi töörühm mitme eri statistilise lähenemise toel mitmesuguste tegurite mõju rekordi püsimise kestusele.
Kokku analüüsisid uurijad 17 nn kontrollmuutujat (ingl covariable), näiteks sportlaste vanust ja sugu, nagu ka seda, kas rekord püstitati võõrustajariigis, kas rekordipüstitaja oli minevikus juba mõne olümpiamedali võitnud, kui suur on sportlase kodumaal sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta, jne. Tulemused pakuvad huvitavat lugemist.
Esiteks loetlegem tegurid, mille mõju on väike või olematu. Sugu ei mängi olulist rolli; meeste rekordid ei püsi naiste omadest kauem ja vastupidi. Sama kehtib vanuse kohta.
Mõnevõrra üllatavam on, et korraldajariigil ei paista samuti olulist mõju olevat. Lihtne on kujutleda, kuidas kodupubliku toetus sportlasi suuremale pingutusele kannustab, nii et olümpiarekordid kergemini purunevad, kuid Hollield ja kolleegid osutavad, et tegelikkuses pole see sugugi nii. Samamoodi võiks ju eeldada, et riikide jõukus või erinevused rahvaarvus mõjutavad tulemusi, kuid tegelikult ei mõjuta.
Mis on siis rekordi purustamisel edu pandiks? Tuleb välja, et kui rekordiomanik on püstitanud rekordeid ka minevikus, puruneb rekord järgmistel mängudel tõenäolisemalt.
Kui kehtiv olümpiarekord on pealekauba maailmarekord, on selle purunemise tõenäosus järgmistel mängudel väiksem. Konkreetsel alal võistlevate riikide arvu muutumine on samuti oluline indikaator selle kohta, kas rekord puruneb või ei. Ning mis kõige üllatavam — oluliseks teguriks on ka see, mitme protsendipunkti võrra erineb kehtiv rekord esimesest olümpiarekordist.
Ehkki kõik see tundub huvitav, oleksid Hollield ja kolleegid võinud minna veidi kaugemale. Olümpial on tänapäeval alasid umbes 300, kuid uurijad ei vaevunud töös mainima, millist 63 ala nad õigupoolest analüüsisid.
Samuti oleks huvitav näha, millised praegu kehtivatest olümpiarekorditest paistavad kõige hapramad, kuid vastavaid oletusi pole teadlased uurimusse lisanud — ilmselt annavad nad endale aru, et konkreetsete alade kohta ei ole võimalik teha statistiliselt vähegi tähendusrikkaid prognoose.
