Tasmaania kalmaaride metsik seksuaalelu viib nad eluohtlikku seisu
Tasmaania kalmaarid Euprymna tasmanica, keda nende ümaruse tõttu nimetatakse inglise keeles klimpkalmaarideks (dumpling squid), ei pruugi igaühe arust olla kõige seksikamad ookeanielanikud, kuid teiste tasmaania kalmaaride jaoks pole midagi vastupandamatumat, kirjutab The Independent.
Nimelt on Austraalia uurijad avastanud, et nood peajalgsed veedavad suure osa oma lühikesest elust kolm tundi kestvas paaritumisseansis mitmete partneritega.
Melbourne'i ülikooli töörühm tuvastas ka (mitte eriti üllatuslikult), et pärast sugumaratoni on kalmaarid nii kurnatud, et suudavad vaevu ujuda.
Seetõttu on nad kiskjaile kergemaks saagiks ega suuda ka ise endale korralikult toitu otsida, selgus möödunud nädalal rahvusvahelises ajakirjas Biology Letters ilmunud uurimusest.
"Avastasime, et pärast paaritumist kulus nii emastel kui ka isastel tasmaania kalmaaridel endise ujumisvõime taastumiseks kuni 30 minutit," teatas uurimust juhatanud zooloogiatudeng Amanda Franklin. "See andis meile mõista, et kalmaarid kannatavad ajutise lihaskurnatuse all."
Franklin usub, et rammestavalt aktiivsed suguelu-hood võivad olla seotud kalmaari lühikese, vähem kui ühe aasta pikkuse elueaga.
Kalmaarid, kes on suguküpsed vaid paari elukuu vältel, peavad mitmete järglaste saamiseks ja oma geenide edasiandmiseks kopuleeruma võimalikult kaua ja võimalikult paljude partneritega.
Tasmaania kalmaaride moodi seksimisel on romantikaga vähe pistmist. Isasisend läheneb emasele igal võimalusel, haarates emasisendist altpoolt kinni, klammerdudes tugevasti tema külge ja siirdades temasse oma seemnerakud — protsess, mis võtab aega kuni kolm tundi.
Selle aja vältel võib isasloom muuta värvust, pritsida tinti ja pumbata emaslooma mantli või keha pihta veejugasid.
"Akt lõppeb sellega, et isasisend vabastab end emase küljest jõulise raputusega," selgitas prl Franklin ajakirjale Australian Geographic. Seejärel ujuvad äsjased partnerid vastassuundades laiali.
Pärast suguühet on isasisend kurnatud kehalise pingutuse tõttu, emasisend aga sellepärast, et isane on teda kogu aeg sisuliselt kägistanud.
Hinge tõmmates kaevuvad mõlemad merepõhja, peites end ründajate eest liivase põhja taustal varjevärvuse abil.
Tasmaania kalmaarid elavad Austraalia lõunaranniku vetes ja kasvavad kuni seitsme sentimeetri pikkuseks.
Öise eluviisiga loomakesed suudavad kiskjate, näiteks kalade või kaheksajalgade rünnaku toimel kehavärvust varieerida liivakollasest rohelise- ja oranživöödilise tume-purpurpunaseni. Samuti oskavad nad põgenemisel pettemanöövrite hõlbustamiseks pritsida endast välja tindipilve.
Tasmaania ja Melbourne'i lähistel asuva Port Philip Bay madalatest rannavetest kogutud kalmaare uurinud teadlased usuvad, et nende töö heidab uut valgust paljunemisstrateegiate ja -käitumise evolutsioonile.
Uurimus näitab teadlaste osutusel esmakordselt, kuidas paaritumisega seotud energeetilised kulutused mõjutavad ühtejärgselt füüsilisi võimeid.
Prl Franklini kinnitusel on isased tasmaania kalmaarid eriti meelad.
"Põhimõtteliselt üritab isane vallutada esimest ettejuhtuvat emast," rääkis ta ajalehele Sydney Morning Herald. "Kui ta emase kätte saab, peab too isasega igal juhul paarituma, kuna põgenema ta ei pääse."
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
