USA Virginia ülikooli teadlased uurisid sarnastes olukordades olevate inimeste käitumismustreid ning leidsid, et inimesed, kes enam kuidagi oodatavat tulemust mõjutada ei saa, püüavad siiski abivalmi käitumisega oma saatust helgemasse suunda suunata, vahendab ERR Teadus.

Ootamine on pikk ja piinarikas protsess: igaüks, kes on olulist infot oodanud teab, et vahel on positiivse tulemuse ihalus nii suur, et annaks ükskõik mis, et peagi saabuv teade oleks rõõmustav. Seda silmaspidades seadsid ka USA psühholoogid hüpoteesi, et ootuses ja lootuses vaevlev inimene hakkab intuitiivselt lahkemalt ja abivalmivalt käituma, et võita maailma heakskiitu ja saatuse soosingut.

Eksperimentide käigus jagasid psühholoogid inimesed kahte gruppi: esimeses grupis olevatel inimestel paluti kirjeldada olukorda, mis on nende jaoks oluline ja mille tulemusi nad veel ei tea ning teise grupi vabatahtlikud kirjutasid lihtsalt oma igapäevasest rutiinist. Sel viisil püüdsid teadlased provotseerida esimeses grupis olevate inimeste meeleseisundit nõnda, et nood läheksid ootuse ja lootuse lainele. See neil ka õnnestus, sest katse tulemused näitasid, et ebamäärasele tulevikule mõtlemine ja headele uudistele lootmine hakkas mõjutama ka inimeste käitumist.

Uurimistöös osalenud vabatahtlikud kirjutasid mitmetest erinevatest ootustest: näiteks rasedustesti tulemuste, kooli lõpueksamile lubamise või kohtuprotsessi tulemuste ootustest. Pärast kirjutamisülesande lõpetamist küsiti osalejailt, kas nad oleksid nõus osalema veel ühes laboriga seotud heategevuslikus projektis. Ootuspäraselt olid ootuse ja lootuse lainele häälestunud inimesed altimad heategevuse jaoks aega leidma ning kodutuid või puuetega lapsi aitama.