UURIMUS: Kas nõuka-aja suvilas on hea elada?
Sel suvel uurivad geograafid Vääna-Jõesuus endise suvilapiirkonna elanikelt, mida on vaja muuta endistes suvila- ja aianduskooperatiivides. Tegevusuuringut viib läbi Tartu ülikooli geograafia osakonnaga seotud uurijatest ja tudengitest koosnev töörühm.
Oo, seda heldimust ja romantikat, mida endistele aianduskooperatiividele ja suvilapiirkondadele mõtlemine tekitab. Kas polnud nad mitte üks vabaduse sümboleid? Linnakorterist sai suveks välja sõita rohelisele murulapile. Midagi natuke kõpitseda ja ehitada. Näpud mulda pista. Kasvuhoones kurke kasta. Otse põõsast marju süüa. Naabritega koos lõket teha ja tähtpäevi pidada. Sügiseks sõideti koos juurikakottide, kompottide ja moosipurkidega jälle linna tagasi. Iga kuues Tallinna perekond omas sellist teiste sarnaste vahele surutud keskmiselt 600-ruutmeetrist krunti, suuruselt vaid kümnendik jalgpalliväljakust, kirjutab Novaatoris TÜ magistrant Mari Nuga.
Tänapäeval on samadesse kohtadesse minnes pilt sootuks erinev. Juba 2007. aastal tegime oma uurimisgrupiga avastuse, et 35 protsenti kruntidest on püsivalt asustatud. Elatakse aastaringselt. Huvitav on, et püsielanikega krunte oli kokku nendes piirkondades ligi 9000 samal ajal kui uuselurajoonidesse oli samaks perioodiks kolinud vaid 5500 perekonda. Tundus, et endised suvituspiirkonnad on muutunud kõige valdavamaks Tallinna eeslinna tüübiks. Sinna on pärast 2007. aastat veelgi elama kolitud, märgatav osa krunte kasutatakse jätkuvalt suvituseks või on need siis lihtsat lastud võssa kasvada.
Mis ootab püsielanikku suvilapiirkonnas? See ei ole enam seesama suvine romantika... Väike krunt on pakitud tihedalt naabrite vahele. Seal on vajaka talvekindlatest veetorudest. Elektriliinid on ajast ja arust. Tänavatel laiutavad sügavad porimülkad. Sügisel ja kevadel uputab. Purgimisautot on vaja kutsuda mitu korda aastas. Tänavavalgustust üldse pole. Solgivesi laiutab puurkaevu kõrval. Tänavad on liiga kitsad tuletõrjeautoga manööverdamiseks.
Miks inimesed siia elama on kolinud? Kes on siia kolinud? Millist elu siin elatakse ja tahetakse elada? Sellised küsimused meeles mõlkumas, võtsin töörühma kokku ning asusime 2009. aasta sügisel elanike intervjueerima.
