Keskaegseid palverändureid ähvardasid arvukad ohud, eriti teiste inimeste poolt
Usklikke rändureid ähvardasid mürgitatud jõed, röövihimulised ülevedajad, ohtlikud seksuaalmaniakid ja... mittehispaanlaste jaoks surmavalt ohtlik kohalik toit.
Kaheksasada kilomeetrit rännakut ühe merikarbi vastu - selline pakkumine meelitas keskaja Euroopas igal aastal ligi pool miljonit palverändurit Jaakobuse teele.
Retk algas Edela-Prantsusmaal, kulges läbi Põhja-Hispaania ja jõudis Santiago de Compostela katedraalini. Teekonna läbinud rändurid said nad õiguse kanda sümboolset merikarpi ja seeläbi kõigi pattude lunastuse.
Retk ei olnud ohutu. Paljud külmusid surnuks, püüdes ületada Pürenee mäestikku Hispaania ja Prantsusmaa vahel. Teised surid nälga ja haigustesse, või ründasid neid metsloomad või röövlid.
Õnneks tutvusid palverändurid nn Püha Jaakobuse raamatuga, mida tuntakse nimedega "Liber Sancti Jacobi" ja "Codex Calixtinus".
12. sajandist pärit prantsuskeelse käsikirja autor on teadmata, kuid ta ise oli ilmselgelt selle rännaku läbi teinud. Tekst sisaldab üksikasjalikku teavet ning hoiatusi vaenlaste ja ohtliku Hispaania kohta.
Palverändurite tõrjumine tekitas tulekahju
Mitte kõik ei soovinud palveränduritele toitu ja peavarju anda. Kuid Püha Jaakobuse raamat toob ära mitu näidet selle kohta, kuidas jumal karistab neid, kes usklikke ei aita.
Villenueve'i linnas kinnitas üks naine, et tal ei ole majas raasukestki süüa, kuigi toast tuli värskelt küpsetatud leiva lõhna. "Kuid palverändurid laususid talle, et muutugu leib, mis sul on, kiviks! Kui nad olid kaugel eemal, leidis naine leiva asemel ümmarguse kivi."
Halvem asi juhtus Poitiers's, kus kaks palverändurit pidid majast majja kõndima, saamata kuskil peavarju. Lõpuks võõrustas neid küla viimases majas üks vaene mees.
"Ja Jumala sekkumisel levis samal ööl piki tänavat kiiresti tulekahju alates majast, kust palverändurid esimesena olid külalislahkust palunud. Linnas oli ilmselt umbes tuhat maja, kuid puutumatuks jäi tänu Jumala heldusele ainult see, kus Jumala teenrid külaliseks olid."
Hoiduge valepühakute eest!
Püha Jaakobuse tee möödus arvukatest pühakute haudadest, eriti Lõuna-Prantsusmaal, ja palverändurite teejuhis oli pikk nimekiri haudadest, mida usklikud pidid külastama.
Eriti populaarsed sihtkohad olid pühakute hauad Les Alyscampsi surnuaial Arlesi lähedal, kus palverändurid pidid hoiduma pettuste eest, hoiatab teejuht. Näiteks üks väga levinud pettus oli seotud Püha Aegidiusega.
"Ungarlased, kes väidavad, et neil on Püha Aegidiuse surnukeha, peaksid häbenema. Chamalieres mungad, kes arvavad, et neil on kogu tema surnukeha, peaksid olema häbistatud. Need Saint-Seine'ist, kes väidavad, et neil on tema pea, peaksid värisema. Samuti peaksid Coutancesi normannid, keda austatakse tema keha omamise pärast, hirmust halvatud olema."
Teejuht kinnitas, et õige pühak lebab Arles's, kust teda minema viia ei saa. Seda oli juba proovitud, kuid asjatult.
Ahned ülevedajad uputasid kliente
Palverändurid pidid jõgede ületamise eest mitte ainult kukrut kergendama, vaid riskima ka sellega, et halastamatud paadimehed lasevad paadi meelega põhja.
Enne Püreneesid pidid palverändurid ületama paar jõge Saint-Jean de Sorde asula lähedal. Ainus viis nende ületamiseks oli kohalike ülevedajate kasutamine, kuid teejuht hoiatab, et siin pidid palverändurid olema tõeliselt valvsad.
"Need ülevedajad on probleemiks. Suureks probleemiks. Hoolimata sellest, et mõlemad jõed on kitsad, pressivad nad oma teenuse eest raha välja, suudad sa siis maksta või mitte.
Kui sul on hobune, on nad vihased, ja nõuavad kangekaelselt neli münti. Olge ettevaatlikud. Paat on väike ega sobi hobustele, nii võite te hõlpsasti vees lõpetada. Parim lahendus on võtta hobusel valjastest ja lasta tal paadi taga ujuda."
Palverändurite teejuht hoiatab otsesõnu ülevedajate eest, kes külmavereliselt oma kliendid tapavad.
"Mida te ka ei teeks, ärge kasutage ülerahvastatud paati, mis võib äkki ümber minna. Need ülevedajad on tuntud selle poolest, et nad müüvad pileteid ja täidavad siis paadi nii paljude palveränduritega, et paat läheb ümber ja palverändurid upuvad. Need külaelanikud on nii õelad, et varastavad rõõmuga kogu surnute vara."
Hispaanlased olid hirmuäratavad
Püreneedes pidid palverändurid läbima Cize läbipääsu. Kaupmehed kasutasid seda läbipääsu sageli, kuid vanasti oli see kurikuulus koht, ütleb palverändurite teejuht.
"Enne kui hispaanlastest said kristlased, paganlikud baskid sellel mäel mitte ainult ei röövinud palverändureid, vaid ronisid neile otsa kui eeslitele ja seejärel tapsid nad."
Hispaanias hoiatati palverändureid ka mürgiste jõgede eest: "Idas, Lorca nimelises kohas, voolab Salado jõgi. Olge ettevaatlik, et te ei jooks ega joodaks oma hobust siin, see jõgi on surmav.
Kui me olime teel Santiagosse, kohtasime me kaldal kaht meest Navarrast. Nad istusid ja ihusid oma nugasid ning ootasid, et saaksid lõhki lõigata palverändurite hobused, kes pärast vee joomist surevad.
Kui me neilt küsisime, nad valetasid ja ütlesid, et vett on ohutu juua. Seega me jootsime oma hobuseid ja kaks neist surid korraga. Silmapilkselt lõikasid kaks meest nad lõhki," selgitab palverändurite teejuht vihaselt.
Samuti võis kohalik köök hooletu palveränduri tappa: "Hispaanias ärge sööge kala nimega "barbus" või muidu jääte kindlapeale väga haigeks või surete. Lisaks teevad kõik kalad ja kogu looma- ning sealiha Hispaanias ja Galiitsias võõramaalased haigeks."
Kõige rohkem kartsid palverändurid kohalikke hispaanlasi. Kastiilia inimesed olevat olnud "julmad ja pahelised", samas kui Galiitsia elanikud on "meile prantslastele sarnasemad kui teised hispaanlased, kuid nad võivad vihastada ja siis tüli kiskuda".
Kõige hullemad on Navarra inimesed, kes räägivad keelt, mis on "nii brutaalne nagu kuuleks koera haukumist". Kohalikud käivad räbaldunud rõivastes ja käituvad nagu sead: "Nende söömis- ja joomisharjumused on vastikud. Kogu perekond – sulane, peremees, teenijapiiga ja perenaine – söövad kätega samast künast, kuhu toit on kokku segatud".
Nördimusega räägib teejuht ka sellest, et inimesed Vizcayas ja Arabas "on tiirased", mehed ja naised "näitavad üksteisele oma privaatseid kehaosi" ja Navarras seksivad nad isegi oma lemmikloomadega. "Räägitakse, et nad panevad lukud oma muulade tagaossa, et ainult nad ise saaksid neid kasutada."
Truudusetu naine suudles surnud armsama pead
Teekonna lõppu Santiago de Compostelat kirjeldatakse palverändurite teejuhis üksikasjalikult. Siin on informatsioon linna kõigi kümne kiriku, eriti apostel Jaakobuse luudega katedraali kohta.
Teejuht kasutab mehepikkust, et anda lugejale idee hoone märkimisväärsest suurusest. "Santiago katedraali pikkus lääneuksest altarini on 53 mehepikkust ja laius on 39 mehepikkust. Sees on kõrgust neliteist mehepikkust."
Kuid palverändurite teejuht rõhutab, et mitte kõik ei ole puhas rõõm. "Me ei tohi unustada naist, kes seisab Kristuse kiusatuse kõrval (ornamendid katedraali lõunafassaadil – toim). Käes hoiab ta oma armukese pead. Tema abikaasa lõi armukesel pea maha ja sunnib teda iga päev kaks korda surnut suudlema.
Milline suurepärane ja imetlusväärne karistus truudusetule naisele. Me kõik võime sellest õppida," teeb teejuht kokkuvõtte.
Artikkel keskaegsete palverändurite teekonnast Santiago de Compostelasse ilmus ajakirja Imeline Ajalugu 2012. aasta juuni numbris, lugu on neljal leheküljel.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
