Möödus 25 aastat Mathias Rusti hulljulgest lennust Punasele väljakule
Oli ju 28. mail 1987 mõnda aega piki seda maanteed lennanud 18aastane sakslane Mathias Rust, kes lõpuks maandus Punasel väljakul, mille tõttu võeti kohtadelt maha neli marssalit ja umbes 300 kindralit-polkovnikut ning teisi kõrgemaid ohvitsere.
Noorel Mathias Rustil (sünd 1. juunil 1968) oli 1987. a maikuuks kogunenud umbes 50 lennutundi.
13. mail rentis ta kodukoha lähedalt Uetersenist neljakohalise Cessna F172P Skyhawki pardatähisega D-ECJB, millest lasi eemaldada ülearused istmed ja paigutas asemele lisamahutid mootorikütuse jaoks.
Seejärel lendas ta paar nädalat ringi Põhja-Euroopas, külastas Fääri saari, Islandit ja Bergenit. Hiljem tunnistas ta, et kõik see oli ette võetud oma piloodioskuste täiendamiseks.
28. mai hommikul jõudis ta Helsingi Malmi lennuväljale, kus tankis lennuki paagid täis. Tankivad tehnikud olid üpris imestunud – ütles, et lendab Stockholmi, kuhu on poolteist tundi lendu, aga tangib, nagu tahaks Ameerikasse põrutada.
Kell 13.10 sai noormees loa väljalennuks ja ta lendaski esimesed 20 minutit Stockholmi suunas.
Siis kandis ta dispetšerile ette, et temal ja lennukil on kõik korras ning lisas traditsioonilise lahkumistervituse. Seejärel lülitas ta lennuki raadiosaatja välja ning pööras lennuki järsult Soome lahe suunas, laskudes samal ajal kõrguseni 80–100 meetrit.
Tulemusena kaotas lendu jälginud Sipoo radar ta silmist. Ärevuses lennujuhid saatsid välja päästeteenistuse otsimiskaatri. Jõudnud punkti, kust Rust oli viimase teate saatnud, nägid nad veepinnal suurt õlilaiku.
Oletanud, et lennuk on vette kukkunud, pöördus kaater tagasi. Hiljem levis versioon, et Rust oli ühe kanistri avatuna vette visanud, et imiteerida lennuki hukkumist. Kinnitust sellele pole, aga kust pärines õlilaik, ei ole ka teada.
Igatahes esitasid soomlased hiljem Rustile 100 000 dollari suuruse arve tarbetu päästeoperatsiooni eest. Kas see sai ka makstud, pole teada. Kuid kummalisi või seletamatuid fakte selle lennuga seoses tuleb veel.
Lend läks ajalukku
Ajamaks võimalikke lennujälgijaid veel rohkem segadusse, lendas nüüd kurdiks ja tummaks muutunud lennuk algul Helsingi–Moskva lennutrassil.
Oletades, et Rusti navigeerimisoskused olid nigelad, on välja pakutud, et järgmiseks orientiiriks olid talle Eesti elektrijaamade korstnad, mille suits oli nähtav umbes 100 km kaugusele, aga ka sellele pole mingit tõestust. Kuid kell 14.10 avastas lennuki Loksa lähedal paiknenud raadiolokatsioonirood.
Teade edastati 14. õhukaitsediviisile (staap Tallinnas). Seal otsustati, et esialgu mingeid meetmeid ette ei võeta, kuni asjad saavad selgemaks.
Pärast 1. septembrit 1983, kui oli alla tulistatud Lõuna-Korea reisilennuk Boeing-747 ja saadud endale külge "kurjuse impeeriumi" silt, oli N. Liidu juhtkond andnud korralduse reisi- ja sportlennukeid mitte tulistada, vaid jälgida neid ja vajadusel sundida maanduma. Kuidas sundida, seda aga ei öeldud...
Keerulisemaks tegi asja veel see, et 14. diviisi piirkonnas tiirutas õhus veel kümmekond "metsavahti" ja sportlennukit, millel ei olnud "oma-võõras" identifitseerimiskoodi. Lisaks võisid diviisiülemad mõelda, et varsti pole see enam nende probleem, sest 1978. aastal oli N. Liidu ühtne õhukaitsesüsteem L. Brežnevi korraldusel hakitud piirkondadeks –, kui "objekt" polnud enam sinu õhuruumis, polnud see enam ka sinu mure.
Kell 14.28 sai 14. diviisis, pärast kõiksugu järelepärimisi teistesse väeosadesse ja lennujälgimiskeskustesse (hakkimise tulemus) selgeks, et Rusti lennualas ei tohiks tsiviillennukeid olla.
Kell 14.29 andis diviisi korrapidaja Rusti lennukile kui piiririkkujale jälgimistunnuseks numbri 8255, kandis asjast kõrgemale poolele ette ja kuulutas välja valmisoleku nr 1. Kuid kell 14.30 kadus lennuk radariekraanidelt. Just nüüd pidi aga Rusti jälgimise võtma üle 54. õhukaitsediviis. Kaotatud lennuki pähe leiti ja jälgiti seal tükk aega meteoõhupalli...
Kui Helsingist väljalennul olid lennutingimused olnud väga head, siis nüüd oli Rust sattunud halva ilma kätte. Tuul tugevnes, pilved olid maapinnast vaid 70–100 m kõrgusel, nähtavus langes 600–700 meetrini ning kohati sadas vihma. Kartes eksida, laskus Rust allapoole pilvepiiri ja võttis kell 14.30 sihiks Dno raudteejaama, et edasi lennata juba kui nööri mööda piki Leningradi–Moskva raudteetrassi.
Enne seda aga, et olla võimalikult "puhtad poisid", saadeti Tapa lennuväljalt kell 14.27 õhku üks hävitajate MiG-23 paar – üks Rusti otsima, teine piiri äärde luurele (äkki on neid veel tulemas?). Nagu vene muinasjuttudes: mine sinna – ei tea, kuhu, too seda – ei tea, mida.
MiGi piloot pidi lendama umbkaudu, aga kell 14.36 kandis ta ette, et näeb Jak-12ga sarnanevat valget sportlennukit tumeda triibuga küljel. Et hävitaja kiirus oli mitu korda suurem kui Cessnal, siis ei õnnestunud tal rohkem tundmatut lennukit jälgida. MiGid välja saatnud komandörid otsustasid, et ju see Jak pärineb lähedalasuvast aeroklubist.
Number 8255 oli nüüd kadunud. 6. õhukaitsearmee juhtkond, kuhu kuulusid nii 14. kui 54. diviis, saatis kell 15.00 Gromovo lennuväljalt õhku uue hävitajatepaari, kuid tiheda pilvituse tõttu ei leidnud nad kedagi ega midagi. Kell 15.30 otsimine lõpetati ja 6. õhukaitsearmee komandör kandis õhukaitsevägede keskjuhtimispunkti ette, et tegu oli suure linnuparvega...
Moskva läheneb
Niisiis kell 15.00 jõudis Rust Dno jaama kohale ja jätkas nüüd juba lendu piki raudteed kuni lõpuni.
Kell 15.05 jõudis ta õhukaitsevägede Moskva piirkonna kontrollalasse, mille sisenemisalas käisid parajasti õhukaitsevägede 2. korpuse hävitajate treeninglennud, mistõttu oli seal üheaegselt õhus 12 hävitajat.
Kell 15.00 pidid kõik õppusel osalejad vahetama "oma-võõras" tunnuskoodi – lihtne ümberlülitus tumbleril –, kuid kuna tegu oli noorte lenduritega, siis paljud ehk viis kaheteistkümnest lihtsalt unustasid seda teha.
Ühtpidi muutusid nad nüüd automaatselt õhutõrje raketidivisjonidele "kahtlasteks objektideks", teistpidi oli just kõnealusesse lennuväeüksusesse oodata ranget kontrolli kõrgemalt poolt. Kontrollijad pidid ühele hävitajale andma "lahingnumbri", st see pidi imiteerima võõrast lennukit, ning kontrollijad pidid hindama, kuidas lahendavad nn lahingülesande ülejäänud lennukid. Et
õppuse eest vastutaval ohvitseril ei õnnestunud 16 minutiga kõikidel hävitajatel tunnuskoode vahetada, andis ta käsu vahetada kõigil hävitajail tunnuskood kaugjuhtimisega. Selle eest vastutav nooruke leitnant küll protesteeris, et see ei vasta instruktsioonidele, aga kus sa käsu eest pääsed. Nii said kõik lennukid endale uue koodi "oma lennuk", sealhulgas ka Rusti Cessna!
Kell 16 jõudis Rust uude radarikontrollalasse, kaotades ühes sellega "oma lennuki" staatuse. Puhkes uus segadus – kes see selline on? Asjade klaarimine võttis aega ja selle ajaga jõudis Rust Toržoki linna lähistele. Seal olid eelmisel päeval kokku põrganud Tu-22 ja Mig-25 ning alla kukkunud, nüüd käis helikopterite ja lennukitega nende tükkide otsimine. Sidepidaja-kopterilt arvati, et Rusti lennuk on päästetöödel osalev helikopter!
Arvate, et sellega üllatused piirduvad? Kus sellega! Cessna oli jõudnud järgmisse jälgimisalasse, aga seal oli juba 40 minutit jälgitud gruppi meteoõhupalle! Pole siis ime, et Cessna tunnistati ka üheks selliseks! Siiski ilmnes mingi aja möödudes kursside lahknevus ja asja saadeti uurima uus hävitajate paar, aga need ei leidnud midagi.
Rust oli selle ajaga jõudnud juba Šeremetjevo lennuväljade piirkonda. Tsiviillendude juhtidel ei jäänud tundmatut lennukit märgates, kes millelegi ei reageerinud, muud üle kui katkestada kõigi tsiviillennukite õhkutõusud ja maandumised kahekümneks minutiks.
Õhukaitsevägedes mõeldi algul, et see on Šeremetjevo probleem, aga kui Cessna oli juba Moskva linnaruumis, kus üldse ei tohi lennata, oli juba hilja midagi ette võtta.
Tere, Punane väljak!
Rusti esialgne mõte oli maanduda otse Kremlis, kuid sellest üle lennates nägi ta, et seal pole kusagil maanduda.
Lisaks turgatas talle pähe, et kui seal maanduda, arreteeritaks ta nii, et edaspidi kaoks ta ehk jäljetult. Seepärast valis Rust nüüd Punase väljaku.
Ta lendas mitu korda üle väljaku, maandumistuled sisse lülitatud, ja kõigutas märguandeks tiibu, kuid ei saavutanud nii midagi – õhtused jalutajad ei teinud "rada vabaks". Lõpuks aitas vist see, et segadusse sattunud miilitsapost pani Moskvoretski sillale viival teel valgusfooris põlema pideva punase tule.
Rust näitas nüüd, et pole ta nii kogenematu-saamatu midagi, sest ta maandus trolliliinide vahele sillale kell 18.55. Edasi veeretas ta lennuki Pokrovski katedraali kõrvale Punasele väljakule ning lülitas mootori välja. Lennukist väljunud, jõudis ta anda kümmekond minutit autogramme, kuni arreteeriti.
Kupud lendavad, nupud jäävad alles
Kohtuistungil Mathias Rusti üle süüdistati teda huligaansuses, lennunõuete ja N. Liidu riigipiiri rikkumises, ehkki tema väitis, et tahtis luua sõprussilda ida ja lääne vahel.
Karistuseks mõisteti talle neli aastat vanglat, kuid Lefortovo vanglas tuli tal istuda 432 päeva. Kaks kuud pärast Rusti avantüüri toimus R. Reagani ja M. Gorbatšovi kohtumine, kus lepiti kokku keskmaarelvastuse vähendamises. "Hea tahte väljendusena" lubas N. Liidu ülemkohus Rusti ennetähtaegselt vabadusse.
Halvasti käis N. Liidu kõrgete sõjaväelaste käsi. Gorbatšov sai nüüd ideaalse võimaluse viia läbi suurpuhastus ja vabaneda nendest, kes olid tema reformide vastu, kuna kartsid, et kaotavad senise mugava äraolemise.
Oma koha kaotasid kaitseminister marssal S. Sokolov, õhukaitsevägede juhataja marssal, kahekordne N. Liidu kangelane (56 allatulistatud lennukit Teises maailmasõjas) A. Koldunov, õhujõudude ülemjuhataja marssal A. Jefimov ning Moskva sõjaväeringkonna õhukaitsevägede ülem marssal A. Konstatinov ja lisaks umbes 300 kindralit-polkovnikut jt kõrget pagunikandjat. Venemaal võrreldi seda J. Stalini "suurpuhastusega" 1937. a.
Ja mis sai Rustist?
Koju jõudnud, peab ta minema sõjaväkke. Valinud alternatiivse sõjaväeteenistuse, läheb haiglasse tööle, kus ründab noaga seal töötanud naist, kes ei tahtnud temaga kohtama tulla. Talle mõistetakse neli aastat, kuid reaalselt istub ta ära viis kuud.
Proovib mitmeid ameteid, reisib palju, abiellub mitu korda. 2001. aastal on kohtus, kuna varastas kauplusest sviitri. Praegu elatub väidetavalt pokkerimängust. Sel aastal peaks ilmuma tema mälestusteraamat.
Cessna, millega Rust lendas, toodi Saksamaale tagasi. Hiljem ostis selle üks Jaapani ärimees. Arvatavasti tegi ta head äri: tolleaegne Cessna maksis uuena 30 000–40 000 dollarit, aga Berliinis asuv tehnikamuuseum ostis selle jaapanlaselt tagasi 160 000 eest.
Artikkel ilmus algupärasel kujul ajakirja Tehnikamaailm mai numbris.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
