Vello Mäss: leitud allveelaeva pole põhjust üles tõsta

Eile veeteede ameti spetsialistide ja allveearheoloogide koostöös ning moodsa uurimislaeva Jakob Prei abil kindlaks tehtud allveelaeva ülestõstmisel spetsialistid mõtet ei näe.

Tallinna lahe läänepoolselt servalt Aegna ja Naissaare vahelt leitud vraki edasise saatuse kohta üles Eesti meremuuseumi teadur ja allveearheoloog Vello Mäss Delfile, et Tuukritööde OÜ hakkab juba täna tegema veealust ülevaatust, et määrata laeva tüüpi ning teha selgeks, mis põhjustas laeva huku. Tallinna lahel, 4240 meetri kaugusel Aegna saarest merepõhjas lebavat vrakki aga üles tõsta kindlasti ei plaanita - tegemist oleks liiga töömahuka ja kalli operatsiooniga.

"Aastakümneid merepõhjas lebanud laeva metall on sooladega küllastunud ja kui see veepinnale tõstes hapnikuga kokku puutub, siis tekib tõsine korrosioon," ütles Mäss, kelle sõnul pole tegemist ka kuigi haruldase ajaloolise allveelaevaga. "Nende laevade kohta on pea kõik teada, pole põhjust neid maa peal uurida, kaldal tuleks laev konserveerida ja sel poleks mõtet".

Laevaliiklusele vrakk ohtu ei kujuta, sest jääb põhilaevateedest kõrvale ning asub piisavalt sügaval. "Selle tõttu on vrakk jäänud tänase päevani avastamata, kuigi Tallinna lahel on tehtud palju uuringuid. Meri ei anna midagi lihtsalt kätte," ütles Mäss.

Suur hulk vrakkidest, mis Eesti vetest leitud, pärinevad Mässi sõnul 1. ja 2. maailmasõja ajast. Kuid ka 19 sajandil oli siinsetes vetes palju laevahukke, kuna piki Soome lahte käis intensiivne kaubavahetus ida ja lääne vahel. "Tollal olid merekaardid palju algelisemad ning just sel ajal oli Tallinna lahes palju purjelaevade hukke," rääkis Mäss.

Allveearheoloogi sõnul on meres veel väga palju avatamatut. "Eesti on mereriik ja meie mereala on väga suur. Enamikku ei jõuagi läbi uurida, sest ka kõige moodsam uurimislaev suudab kompida merepinda vaid väga piiratud ulatuses. Õnne peab ka olema," lisas Mäss.