Kolumbia söekaevandusest leiti autosuurune kilpkonn
60 miljoni aasta eest elanud kilpkonna Carbonemys cofrinii ("söekilpkonna") kilp üksi oli väiksema ujumisbasseini suurune. Eluka pea oli umbes standardse ovaalse Ameerika jalgpalli palli mõõtmetega, vahendab Discovery News.
Kaevandus, kust kilpkonn leiti, kujutab endast üht osa Kolumbia põhjaosa Cerrejòni kaevanduskarjääristikust.
"Olime leiupaiga lähistelt varem leidnud väiksemaid kilpkonna-eksemplare," märkis säilmed leidnud Põhja-Carolina osariikliku ülikooli tudeng Edwin Cadena. "Kui olin looma kilpi neli päeva järjest välja kaevanud, mõistsin aga, et too konkreetne kilpkonn on kõige suurem, mida keegi samast piirkonnast ja ajajärgust leidnud on — ja kujutab endast esimest tõendit mageveekilpkonnade hiidkasvulisusele."
Avastust kirjeldab artikkel, mis ilmus ajakirja Journal of Systematic Paleontology äsjases numbris.
Ehkki Carbonemyse eellased elasid kõrvuti dinosaurustega, olid nood ürgkilpkonnad märksa väiksemat kasvu. Hiidkasvuline liik kerkis esile alles viis miljonit aastast pärast sauruste massilist väljasuremist perioodil, mil Lõuna-Ameerika osas, kus praegu asub Kolumbia, elutses mitu liiki hiiglaslikke roomajaid, nende hulgas kõige suurem seni leitud madu Titanoboa cerrejonensis.
Miks olid need loomad nii suured?
Cadena ja teised eksperdid usuvad, et ülisuurt kasvu liikide ellujäämist soosis kombinatsioon mitmetest ökosüsteemis aset leidnud muutustest nagu kiskjate osakaalu kahanemine, suuremad asualad, rikkalik toiduvalik ja kliima muutumine.
Carbonemyse levilale iseloomulik kliima pidi olema märksa soojem kaasaegses Orinoco või Amazonase jõe suudmealas valitsevast kliimast.
Tänapäeval elavad kilpkonnaliigid järavad peamiselt taimi, kuid ürgse liigi esindajal olid suured, võimsad lõuad, mis võimaldasid elukal süüa kõike molluskitest ja väiksematest kilpkonnadest krokodillideni.
Põhja-Carolina osariikliku ülikooli paleontoloog ja Põhja-Carolina loodusloomuuseumi teadur Dan Ksepka arvab, et liigist on leitud vaid üks esindaja sellepärast, et taolist mõõtu kilpkonn vajas toidu leidmiseks ja elus püsimiseks suhteliselt suurt territooriumi.
"Olukord on sama, mis näiteks keset järve elutseva kaimankilpkonnaga," selgitas uurimuse kaasautor Ksepka. "Too kilpkonn saab elada, kuna on nahka pistnud kõik olulisemad konkurendid."
Avastasime samast leiupaigast mitmeid hambajälgedega kilpkonnakilpe, mis annab mõista, et krokodillid küttisid pelomeduuslaste sugukonda kuulunud kilpkonni (ingl side-necked turtles) saagiks. Carbonemyst ei tülitanud aga keegi — tegelikult olnuks väiksemat kasvu krokodillid ise tollele gigandile hõlpsaks suutäieks."
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!