See jalgadega kevadrull on inimestega võrreldes täielik tervise etalon!
Sellel väikesel karvutul närilisel on õhuke kortsus heleroosa nahk, väikesed silmad ja suured kollased hambad, mis on nii pikad, et ulatuvad pidevalt suust välja.
Paljastuhnurid elavad suurtes maa-alustes käigusüsteemides Ida-Aafrika kuivadel aladel, kus nad on üsna tavalised loomad. Neid valguskartlikke närilisi ei näe põhimõtteliselt mitte kunagi maa peal, kuid taimestikku võivad nad endast selgeid jälgi jätta, närides katki taimede juuri ja juurepaksendeid.
Teaduslikult kirjeldati paljastuhnureid 1842. aastal. Alguses oli tegu kurioosumiga. Looma oli tema maa-aluse eluviisi tõttu raske uurida, kuid teaduslike tehnikate arenedes ja tänu sellele, et paljastuhnurite pidamine vangistuses muutus võimalikuks, mõistis teadusmaailm, et tegu on ühe väga ebahariliku loomaga.
Kõigepealt huvitas teadlasi peamiselt loomade käitumine. Nimelt tuli välja, et paljastuhnurid elavad ühiskondades, mis meenutavad sotsiaalsete putukate nagu mesilaste ja sipelgate omi.
Looduses koosneb üks koloonia kuni 3000 loomast ja seda juhib üksainus viljakas kuninganna, kes sünnitab kõik pojad ja paaritub vaid 1-3 isasega.
Ülejäänud loomad on steriilsed töölised, nagu neid tuntakse ka putukate maailmas. Nad hangivad toitu ja puhastavad tunneleid või siis teenivad sõduritena, kes kaitsevad kolooniat röövloomade ja rivaalitsevate paljastuhnurikolooniate liikmete eest.
Igavese nooruse võti
Aja jooksul uusi teadmisi kogudes tabasid teadlasi üha uued üllatused.
Esimene oli see, et paljastuhnur elab ebaharilikult vanaks. Kõikide loomade puhul kehtib üldjuhul seos looma kehasuuruse ja tema keskmise eluea vahel seos - suured loomad elavad kauem kui väikesed.
Seda seost arvestades ei peaks paljastuhnurid üle 3-5 aasta vanuseks elama, sest oma suuruse poolest on nad kusagil suure hiire ja väikese roti vahepeal. Tegelikult elavad nad aga kuni 30aastaseks või isegi vanemaks. Ja see omadus on neist loomulikult teinud populaarsed uurimisobjektid kogu maailma laboratooriumites.
Elu viimase hetkeni füüsilises tippvormis
Tänapäeval on suurim vangistuses elav paljastuhnurite koloonia USAs San Antonios asuvas Texase ülikooli Health Science Centeri teaduskeskuses. Seal on teadlased füsioloog Rochelle Buffensteini juhtimisel neid loomi uurinud üle 30 aasta.
"Nii mitmeski mõttes löövad nad segi kõik, mida teadlased arvavad, et nad teavad sellest, kuidas tekivad haigused ja sellest, kuidas elusorganismid vananevad," ütleb Rochelle Buffenstein.
Nimelt on tema uuringud näidanud, et paljastuhnur pole ainult pikima elueaga näriline Maa peal, vaid sel on ka kadestamisväärselt raudne tervis. Paljastuhnurid on lausa nii terved, et kui mõni loom ülikooli koloonias sureb, on surma põhjust raske tuvastada.
Kuninganna ja kuningas paljunevad ning loomadel on terved ja tugevad luud. Neil ei teki südame-veresoonkonnahaigusi ega neuroloogilisi vaevusi. Samuti mitte vähki, kuigi tavaliselt on see väiksemate näriliste hulgas äärmiselt tavaline surma põhjus.
Isegi siis, kui viia paljastuhnuri organismi vähirakke, mis hiirtel mõne päevaga kasvajaid tekitavad, ei juhtu nendega midagi. Paljastuhnuri rakud suudavad mingil viisil takistada vähirakkude kasvu ja levikut. Kui suudetakse leida need ained, mida paljastuhnuri rakud eraldavad, saab neid võib-olla kasutada täiesti uue ja tõhusa vähivastase võitlusena inimeste ravis.
Samuti on tulnud välja, et paljastuhnurite organismis olevad valgud on äärmiselt stabiilsed. Need taluvad palju rohkem kahjustusi kui teiste organismide valgud ja arvatavasti on see üks põhjusi, miks paljastuhnurid nii vanaks elavad.
Arvatakse, et inimesed ja teised organismid vananevad ja surevad seetõttu, et keha molekulide kahjustuste hulk suureneb aja jooksul aina enam, kuni need lõpuks täiesti töötamast lakkavad. Võimalik, et tulevikus saavad paljastuhnurid anda meile rohkem teadmisi sellest, mis on vananemine ja võib-olla isegi aidata seda protsessi pärssida või pehmendada.
Üks suur teadusprojekt, mis kaasas teadlasi kõikjalt maailmast, lõpetas 2011. aasta keskel töö paljastuhnurite DNA järjestamisega. Nüüd tegelevad teadlased geenide välja selgitamisega, mis vastutavad selle pisikese närilise fantastiliste omaduste eest.
Paljastuhnuri genoom on meie, inimeste jaoks meditsiiniliselt väga perspektiivikas, sest loomad on immuunsed ka mitmete valuvormide, muu hulgas keemiliselt esile kutsutud valude suhtes.
See omadus on arvatavasti välja arenenud seetõttu, et õhk nende käigusüsteemides sisaldab uriini- ja väljaheiteaurude tõttu nii palju süsihappegaasi ja ammoniaaki, et teistel loomadel kõrvetaks see silmi ja nahka. Seda omadust saab võib-olla kasutada nende patsientide abistamiseks, kellel on kroonilised valud opereeritud jäsemetes, kuna seal on kaasatud sama tüüpi valutundlikud närvid.
Aju saab hakkama peaaegu hapnikuta
Ka paljastuhnurite aju kuulub täiesti omaette klassi, kuna need peavad äärmiselt hästi vastu hapnikupuudusele.
Hapnikusisaldus loomade käikudes on tihti enam kui poole väiksem kui normaalses atmosfääriõhus. Siiani pole teada, millise kaitsemehhanismiga on tegu, kuid ehk võib see ühel päeval aidata inimesi, kes on saanud hapnikupuuduse tõttu ajukahjustusi kas siis raskel sünnitusel, uppumisõnnetustes või südame seiskumise ajal.
Paljastuhnuril on ka potentsiaali ravida unehäiretega inimesi. Sest kuigi ta veedab terve oma elu pimeduses, säilib tal siiski normaalne ööpäevarütm puhke- ja aktiivsusperioodidega.
Niisiis saab see väike kole näriline võib-olla kindlustada meile mitte ainult pikema-parema elu, vaid aidata meil ka seadistada meie sisemist kella nii, et saame päevast rohkem kasu.
Artikkel ilmus algupärasel kujul ajakirjas Imeline Teadus.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!