Top Geari PIKAVINNATEST: Ford S-Max - sportlik, sportlikum, veel ...

Ford deklareeris 2006. a. Genfi näitusel, et mahtuniversaali Galaxy madalam variant on sportlik alternatiiv selle sõidukiklassi senistele esindajatele. Üpris ärritav tiitel – sportlik?! – , tahaks kohe rooli taga ka midagi tõeliselt sportlikku läbi elada.

Aga miks peab üks mahtuniversaal üldse sportlik olema? Kas trollibussid on kõige sportlikum ühistransport? Või marsruuttaksod? Selline trots tekkiski esialgu hinge, kui asusime üle kontrollima, kas Fordi kerge face-lifti läbinud S-Max on siis endiselt kõige sportlikum mahtuniversaal. Nagu nimigi väidab? Sport-Maximum?

Kui suuremat sorti mahtuniversaalid on disaini poolest igavad kastid, siis S-Max Fordi uue kineetilise disaini esimese pääsukesena on päris vinge. Just see üleüldine madalus teeb masina vingeks. Ja pisidetailidena laiad rattakoopad, kus esimeste taga ka üllatust pakkuvad õhutusavad nagu lõpused. Selliseid elemente oleme ju seni tõesti ainult sportautodel kohanud.

Face-lifti-järgsed uudsed esi-ja tagatuled teevad auto hoobilt kaasaegsemaks. Esisitmed on ka sportlikud, kõrgete reietugedega istmepadja servades. Teinekord häirivad need mõttetuna tunduvad kõrgendused tavaautodes ja pikemal sõidul hakkavad reie väliskülgi ahistama ja väsitama, aga siin mitte. Samas märkan, et 5000 km läbinud auto kõrvalistme väline tekstiiliga kaetud kõrgendus on juba tugeva voldiga – ilmselt sisseistumisel ja väljaronimisel see iga kord kõvasti murdub, sest ega ta pole ju nii tugev, kui ralliautode korviste. 

2.0 Duratorqu, TDCi, PowerShift 6-käiguline automaatkast

HEAD

- Hea väljanägemine. Ka armatuurlaua disain on soliidne ja nauditav.

- Sportlikult madala auto kohta siiski mahtuniversaalilikult palju ruumi.

- Ka lahjem mootor viib päris kenasti edasi ja on päris ökonoomne.

VEAD

- Püsikiirushoidja võiks kiirust näidata digitaalselt.

- Ehmatav juhitavusekaotus lumistes tingimustes.

- Liiga kaua tuli juhistmega nikerdada, et leida sobiv asend.

Juht saab oma istme elektriliselt ikka suisa tõstuki kõrgustesse kergitada, seega sobilik nii suurtele meestele kui ka nende pisikestele abikaasadele. Ja samal ajal on armatuurlauda vajutatud sügavale kaarele tänu ka suurel mehel kõrvalistmel väga palju ruumi jalgu sirutada. Armatuurlaud – ma ei tea, kas see pidi ka sportlik olema – on siiski väga kaunis oma mustade klaverilakist kaunistustega.

Vedrustus on jäik, teises istmereas istuja konstateerib tühjas autos meie teedel põrutamist. Kurvilistel siledatel teedel on sellise seadega hea ja kindel sõita ja see väike bussike ei uju. Rool on kaetud küll nahaga, millel vist isegi mingi vahtkumm all. See nüüd küll kuidagi sportlik pole, liiga peenike. Ootamatus sulalumetormis maanteele tekkinud kõrgetes lägavallides tahab juhitavus ehmatavalt kergesti käest minna, aga heades oludes tundub hiljem auto üha parem ja kindlam – automaatkast käib lisaks +/- valikule veel ka S asendisse, kus käigud enam niipea ei vahetu. Möödasõidud on sportlikult krapsakad ja ka linnavahel ei tee kaheliitrine diisel S-rezhiimiga kosmilist kütusekulu. Tavarezhiimis maanteel püsikiirushoidjaga kruiisides on keskmine 5,9 l/100-le. 90-ne pealt 70-le laskudes ja siis re-nuppu vajutades toimub 20-nene sööst korraliku edasihüppega, nii et ka lahjem mootor on rahuldavalt sportlik ja tõepoolest muutub nädalaga juba väga omaseks.

Liitu TopGear Eestiga ka Facebookis, kus näed, kuidas ajakirja tehakse ja pääsed ligi materjalidele, mis ajakirja ei jõuagi!

Telli TopGear Eesti SIIT otsekorraldusega vaid 2,9 eurot number - aastaga saad koju 1600+ lehekülge eestikeelset Top Geari sisu!