Hariliku pliiatsi tormiline sünni- ja edulugu
1565. aastal raputas Borrowdale'i kihelkonda Inglismaal hävitav torm. Kui üks elanikest välja tormijärgseid kahjustusi vaatama läks, pani ta tähele ühte ümberkukkunud tammepuud, mille juurte küljes oli midagi helkivat ja musta. Kui ta seda katsus, läksid ta sõrmed mustaks.
Elanik nimetas selle aine värvi ja väljanägemise alusel "mustaks pliiks". Tegelikult oli ta hoopis avastanud grafiidi, mida Borrowdale'i pinnases rohkelt peitus.
Alguses kasutasid grafiiti kohalikud talupojad sigade märgistamiseks, kuid varsti avastati ka selle suurepärased omadused kirjutusvahendina. Grafiitpulgad said populaarseks kogu Inglismaal ja varsti ka mandril.
1599. aastal kirjutas itaalia loodusteadlane Ferrante Imperato, et "pliiats on praktilisem kui sulg ja tint. Need jooned, mida tõmmatakse, on nähtavad mitte ainult valgel taustal, vaid helkimise tõttu ka tumedal".
Imperato hoidis käes uuenduslikku asja. Pliiatsi esimestel eluaastatel keerutati grafiidi ümber nöör või naharibad. Kuid ligikaudu 1600. aastal leiutasid Itaalia puutöömeistrid viisi grafiidi kapseldamiseks puidust kesta sisse.
Saksamaa linnas Nürnbergis arenes samal ajal välja terve pliiatsitööstus, kuna sealsed elanikud olid leidnud viisi pliiatsi masstootmiseks. Nende grafiit oli aga inglaste omast kehvem. Borrowdale'i kuninglikud kaevandused tarnisid maailma parima kvaliteediga grafiiti, mis seetõttu oli ka varaste jaoks ihaldatud saagiks.
Vastumeetmena tegutseti resoluutselt. Kui aasta grafiiditoodang oli kaevandatud, suleti kaevanduste sissepääsud. Mõnel juhul ujutati grafiidikaevanduse käigud soovimatute külaliste peatamiseks veega üle.
Grafiiti kadus aga jätkuvalt. Kasutusele tuli võtta karmimad abinõud. 26. märtsil 1752 võttis Ülemkoda vastu seaduse "Musta Plii Kaevanduste efektiivsemaks kaitsmiseks Varguste ja Röövimiste vastu". Selle seaduse kohaselt riskisid grafiidivargad tabamisel üheotsapiletiga kolooniasse.
1793. aasta oli pliiatsi saatuses pöördeline. Prantsusmaa kuulutas Inglismaale sõja ja jäi seega ilma brittide esmaklassilisest grafiidist. Tuli leida lahendusi Prantsusmaa väheste grafiidireservide kokkuhoidlikuks kasutamiseks.
Mees, kes oma kodumaale appi tuli, oli ohvitser ja leiutaja Nicolas-Jacques Conté. Ta oli kaotanud oma silma, eksperimenteerides ühe pommi prototüübiga, kuid ideedest ei olnud tal jätkuvalt puudust. Conté segas grafiidipulbri saviga ja kuumutas segu ahjus.
Tulemuseks oli suurepärane asendaja puhtast grafiidist pliiatsitele. Lisaks sellele pikenes ka pliiatsi eluiga ja varieerida sai selle kõvadust. Tänapäevane pliiats oli sündinud.
Sõduri olulisim relv
Conté pliiats leidis kiiresti tee sõjaväestaapidesse ja lahinguväljadele. Kui sulg oli mõõgast teravam, siis pliiats oli sulest tugevam, kuna sellega sai kirjutada ka märjale paberile. Üsna ruttu selgus, et külluslik pliiatsite arsenal oli sama oluline kui granaadid ja täägid.
Ameerika pliiatsitootjad said seda tunda 20. sajandi alguses, mil Briti valitsus esitas tellimuse tohutule hulgale pliiatsitele – ainuüksi üks vabrik sai tellimuse 150 000 pliiatsile nädalas. Tootjad olid õnnelikud, kuid segaduses. Mõned kuud hiljem selgus tellimuste tagamaa. Puhkes I maailmasõda ja pliiatsid pandi proovile mudastes ja vettinud kaitsekraavides.
Harilik pliiats oli Esimeses maailmasõjas sõduri eelistatuim kirjutusvahend, sest erinevalt sulepeast sai sellega kirjutada ka märjale paberile.
Sõja lõppedes sõitis noor ameeriklane Armand Hammer Venemaale traktorivabrikut püstitama. Kuid ühel 1925. aasta päeval, kui ta pliiatsit vajas ja selle ostis, oli ta jahmunud kohutavalt kõrgest hinnast – 52 USA senti. Kodus USAs oleks selline pliiats maksnud 2-3 senti. Talle selgitati, et kogu pliiatsitootmine Venemaal oli olnud sakslaste käes, kes sõja ajal jalga lasid. Koos nendega kadus ka kogu suurriigi pliiatsivaru.
Hammer vahetas silmapilkselt oma tegevusvaldkonda ning püstitas mõne aasta jooksul Venemaale viis pliiatsivabrikut. Selleks ajaks olid USA ja Nõukogude Liidu suhted silmatorkavalt jahenenud ja Hammer kui vabrikuomanik ei sobinud enam hästi kokku Nõukogude Liidu kommunistliku suunitlusega. Kuid pliiatsit peeti oluliseks ning Hammeril lubati jätkata.
Koosteliinid ja masinad tema vabrikutes mehitati varsti inimestega, kellel puudusid käsitöölise oskused. Kuuldused töölisklassi mittekuuluvatest töölistest jõudsid varsti võimude kõrvu, kes panid vabrikutesse oma informaatorid. Need teatasid, et kapitalist Hammer oli andnud peavarju revolutsiooni vaenlastele, kelleks olid akadeemikud, ohvitserid ja aristokraadid, kes paremate aegade ootuses tööriietes pliiatseid treisid.
Kui maa hakkas Hammeri jalge all tuliseks muutuma, läks ta 1930. aastal lõpuks tagasi USAsse, kus ta pliiatsite asemel naftaga tegelema hakkas. Kuid pliiats jätkas oma võidukäiku ilma temata ja eriti edukalt Teise maailmasõja puhkedes. 1942. aastal tootis ainuüksi USA 1,25 miljardit pliiatsit. Samal aastal võisid pliiatsikasutajad tähistada veel ühe epohhiloova verstaposti – pliiatsiteritaja - leiutamise 114. aastapäeva.
Artikkel pliiatsi leiutamisest ilmus ajakirja Imeline Ajalugu 2012. aasta aprillinumbris.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!