Viljatusravikliiniku pidaja sigitas salaja sadu lapsi
Bertold Wiesner ja ta abikaasa Mary Barton asutasid Londonis 1940ndatel aastatel viljatusravikliiniku. Kliiniku toel sigitati siia ilma 1500 last. Patsiendid eeldasid, et kliiniku spermadoonoriteks on väike hulk väga intelligentseid sõpru, nüüd aga tuleb välja, et umbes 600 last võidi sigitada hr Wiesneri enda sperma abil, vahendab The Telegraph.
Kaks kliinikus sigitatud meest, Kanada filmirežissöör Barry Stevens ja Londoni advokaat David Gollancz on kliiniku praktikaid uurinud. DNA-testid annavad mõista, et Austria päritolu bioloogilt Wiesnerilt pärines kaks kolmandikku kliinikus kasutatud seemnevedelikust.
Tänapäeval on selline tava seadusega keelatud, toona aga ei teadnud keegi, et suurema osa spermast annetas Wiesner ise.
Nii paljude laste sigitamiseks ei tohiks kasutada ühtainsat spermadoonorit, kuna tekib oht, et järeltulijad tutvuvad juhuslikult ja loovad pahaaimamatult perekonna, mis võib kaasa tuua tõsiseid geneetilisi probleeme lastel.
18'le kliinikus aastatel 1943–1962 sigitatud inimesele tehti DNA-testid. Tulemused näitasid, et kahe kolmandikku bioloogiliseks isaks oli hr Wiesner.
Protsente kõigile kliinikus sigitatud lastele laiendades võib järeldada, et Wiesneri spermat on kasutatud umbes 600 lapse saamiseks.
Hr Gollancz rääkis ajalehele Sunday Times: "Tagasihoidlik oletus on, et ta võis spermat annetada 20 korda aastas.
Olemasolevate arvude põhjal, võttes arvesse edukate elussünnituste hulka, aga ka kaksikuid ja nurisünnitusi, arvan ma, et Wiesneri arvele võib kanda 300 kuni 600 last."
Briti viljakusliidu juhataja ja meeste viljakuse ekspert Allan Pacey ütles, et terve mees võiks nii palju spermat annetada küll, kui see oleks seadusega lubatud.
1990. aastal jõustunud inimese viljastamise ja embrüoloogia seadus nägi ette viljatusravikliinikute regulatiivorgani ja kehtestas piiri sellele, kui mitmele perele võib üks spermadoonor oma seemet annetada.
Spermadoonorid tohivad jagada spermat kuni kümne perekonna tarbeks.
Piir on kehtestatud just perekondadele, mitte laste arvule, et vanemad saaksid ka teise või kolmanda järeltulija isaks valida sama doonori kartmata, et tolle limiit on täis saanud.
Igal aastal sünnib Suurbritannias doonor-munarakkudest, -spermast või -loodetest umbes 2000 last.
Riiklikult reguleeritud kliinikute kasutatavad spermadoonorid ei tohi olla nooremad kui 18 ega vanemad kui 41 eluaastat; kõiki doonorannetusi analüüsitakse, välistamaks võimalikke haiguseid.
Doonorite isikuandmed arhiveeritakse, et järeltulijatel oleks 18. eluaasta saabudes võimalik tuvastada nii oma bioloogiline isa kui võimalike poolvendade ja -õdede isikud.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!